Candy Empire
Küsib: Hanna-Stella Haaristo
Foto: Ervin Trofimov
Candy Empire on minu senise kogemuse põhjal selline Eesti bänd, mis ühtegi inimest, kes seda kuulevad, külmaks ei jäta. Need, kes bändi juba teavad, käivad ikka ja jälle kontserdil ja kiidavad jätkuvalt sõpradele. Kes ei tea, need on esimeste sekunditega bändi live’s nähes ja kuuldes meeldivalt segaduses – „Oot, ongi selline bänd? Miks ma varem sellest midagi ei teadnud? Vau!“ Ja kõik poisid ja tüdrukud armuvad hetkega laulja Katarina Oganiani hüpnotiseerivasse häälde ja bändi ninamehe Ervin Trofimovi cool’i olekusse. Mul oli hea meel kohtuda Ervini ja Katarinaga Tartus ühel väga palaval päeval ja uurida neilt natuke bändi tegemiste kohta.
Võib-olla alustakski kohe sellest, mis Candy Empire’l suvel plaanis on?
Ervin: No meil on praegu kolm live’i plaanis: Positivusel oleme Tallinn Music Week’i laval. Siis Intsikurmu festivalil, see tuleb päris lahe ilmselt. Ja siis on Tallinnas üks esinemine meil Piano Bar’is – uus koht avati hiljuti ja selle omanik kutsus meid sinna. Seal on selline 50ndate teema. Ja esinemiste kõrval siis me teeme ikka lugusid – „Animal“ tuli just hiljuti välja. Nüüd on üks uus lugu meil veel valmis ja kohe avaldame. Ja tegelikult on meil lood juba järjekorras – nii kui valmis saame, anname välja. Et umbes kord kuus hakkavad uued lood tulema ilmselt. Sest mis mõttega me teeme mingi albumi korraga 10 looga, kedagi ei huvita, ma ise ka ei kuulaks sellist asja. Eriti veel bändi, keda ma ei tunne. Aga kui pidevalt tuleb üks lugu, siis see on palju parem.
Katarina: See tutvustab bändi ka paremini.
E: Jah, algava bändi jaoks on see parem kuidagi. No kui sa just ei tee kontsept-albumeid, nendest ma saan aru ka. Aga meil ei ole kontsept-album. Alati, kui ma kuulen kusagilt pressist, et mingi noor bänd alustab ja kohe annab albumi välja, siis ma ei saa aru sellest, mis mõttega? See on väga vale strateegia. Ma olen proovinud seda, see ei toimi üldse.
K: Ma arvan, et vanasti see toimis isegi, kusagil 60-70ndatel, võib-olla isegi 90ndatel. Aga nüüd, kuna muusikat tuleb nii palju korraga, ei jõua keegi ära kuulata tervet albumit. Kui sa annad ühe loo, siis seda ikka viitsitakse. Aga tervet albumit võib-olla paar sekundit kuulad igat lugu ja siis järgmist jne.
E: See meie Candy Empire EP oli ka liiga pikk juba, 6 lugu, sellest oleks võinud teha kaks EP’d tegelikult.
K: Ja kui me anname 10-12 lugu aasta jooksul välja, siis lõpuks saab ju ka albumi kokku panna, siis inimesed teavad neid lugusid ükshaaval ka juba.
E: Ja sinna juurde saab lisada paar lugu, mis pole veel ilmunud ja inimesed saavad selle plaadi endale, kui nad seda tahavad.
K: See on meie uus väljamõeldud kontseptsioon.
E: No meie teeme nii. Nii, kui uus lugu valmis, anname selle välja. Me ei hakka ootama jõuludeni, et siis inimesed ostavad seda.
Selle viimase singliga „Animal“ on teil vist päris hästi läinud praegu?
E: Jah, ma vaatasin viimati, et juba 2000 korda on kuulatud Soundcloudis paari nädalaga.
K: Jaa, võrreldes teiste lugudega on seda väga palju. Ja siis ma vaatasin veel, kust seda kuulatud on – Jaapan ja mingid huvitavad kohad. Pooled olid välismaalt.
E: Ei tea jah, äkki see on mingi eksitus. Candy Empire on ju mingi kommipood Aasias, äkki otsisid seda ja mõtlesid, et mingi candy muusika see. Soundcloud näitab ka ju seda, kas lugu on terviklikult kuulatud või poolikult. Ja ikka terviklikult on kuulatud, väga vähe on skipitud, mis on väga hea. See näitab, et juhuslikult pole inimesed sellele sattunud või kui on, siis on ikka lõpuni kuulanud.
Kuidas teil see lugude tegemise protsess enamasti välja näeb?
E: Enamasti on nii, et mul on lugu valmis enamvähem. Kas vokaal on või ei ole, see sõltub. Midagi ma mõmisen, mingi meloodia lihtsalt. Ja siis saadan Katjale, ta mõtleb sõnad ja laulab. Ja siis saadame edasi-tagasi, sest Katja on Tallinnas praegu. Ja siis nädalavahetusel minu juures stuudios salvestame ja lihvime ära.
K: See „Animal“ on tegelikult vist alles esimene või teine lugu, mis me salvestasime Ervini juures stuudios, kõik eelmised on salvestatud kodus Mac’iga. Aga stuudios on palju parem.
Seega lood lindistate siis tavaliselt kahekesi, ülejäänud bänd on pigem live’de jaoks?
E: Ei, enamasti trummid ja bass on ka ikka salvestatud. Algselt lihtsalt olid lood pigem minu tehtud ja nemad lihtsalt salvestasid, ei osalenud kirjutamise protsessis nii väga.
Alguses te alustasitegi ju bändi tegelikult kahekesi, mis hetkel tuli vajadus trummari ja bassimängija järele?
E: Esimene live, mis me andsime, oli jah kahekesi ja trummimasinaga, aga siis otsustasime, et päris bändiga on ikka lahedam.
K: Kusagil jah kirjutati ka, et me olime kahekesi nagu TheKills, aga nüüd oleme nagu suvaline 4-liikmeline bänd. Aga eks see sõltub maitsest.
E: Bassimees Sander on tegelikult vana sõber meil, ta lihtsalt sattus niisama ühte proovi meile, et tutvustada meile trummar Kallet ja tal oli proovikast vist midagi vaja ka. Ja siis üks bass vedeles seal nurgas, tolmune. Ta võttis selle kätte, kuigi ta ei ole kunagi bassi mänginud, Wrupk Urei’s mängib ta kitarri. Ja siis ta hakkas seda tinistama seal. Ja meie saund tundus palju parem kohe.
K: Peale proovi me ütlesime talle, et ta peaks ka meiega bändis olema. Siis Kalle oli üllatunud, sest talle tundus proovis, et Sander on ammu meiega bändis juba. Ja siis jäigi nii.
Katarina, kuidas sa üldse Candy Empire’s laulma sattusid, oled enne ka mõnes bändis olnud?
K: Ei ole, kunagi muusikakoolis solfedžo tunnis tuli laulda muidugi, aga mujal mitte. Mul vend laulab ka, ta oli kunagi mingis bändis ja siis me kodus vahel niisama laulsime, lindistasime mingeid plaate vanemate jaoks sünnipäevaks. Aga rohkem ma pole midagi teinud jah.
E: Ma kuulsin teda laulmas ükskord, spontaanselt ühel päeval hakkas laulma mingit lugu. Ja ma mõtlesin et oo, not bad! Mul olid siis need esimese EP lood tegelikult valmis kirjutatud juba ja seisid arvutis. Olidki just sellised lood, kus vokaali oli vaja. Ja ma pakkusin, et ta võiks proovida. Siis ta tegigi oma selle arvutiga.
K: Ja ma ei olnud kunagi kirjutanud ka midagi, ma ei ole üldse luuletusi kirjutanud, mul ei olnud kunagi seda soovigi. Aga mõtlesin siis proovida, kuigi ma ei olnud eriti kindel endas. Samamoodi meloodiaid ma ei olnud varem kirjutanud, muusikakoolis võib-olla pidi midagi välja mõtlema, aga see oli natuke teine asi. Aga Ervinile sobis ilmselt, mis ma tegin.
Mis tehnikat te muusika tegemiseks kasutate?
E: Katja lindistas enne vokaalid kõik Macbook’i ja sisseehitatud mikrofoniga, EP lood on kõik nii salvestatud, GarageBand’i ja efektidega. Aga nüüd on erinevad mikrofonid. Trummimasinat MPC-1000 kasutasime, aga nüüd ma teen Abletoniga, see on minu jaoks kõige kiirem viis teha. Katjal on üks efektiblokk vokaalide jaoks. Hästi kähku käib kõik see tegelikult kah.
K: Kui ma noorem olin, siis kujutasin ette, et minnakse stuudiosse ja siis nädal aega salvestatakse ühte lugu. Aga meil on nii, et Ervin kirjutab loo kahe tunniga, siis ma kirjutan sõnu ühe tunniga ja siis kahe tunniga salvestame ära ja väga kiire protsess on tegelikult jah.
E: Ma olen varem ikka teinud hästi kaua ka, tervet albumit näiteks aasta aega. Aga ei ole mõtet, obsessioon ei ole üldse tervisele hea. Pealegi enamus inimesi ei panegi tähele neid detaile, mida sa aasta otsa lihvid seal. Ja ei olegi vaja lihvida. Inimestele meeldivad ebatäiuslikud asjad.
K: Minu arust need lood, mida me kõige kiiremini oleme teinud, on meil ka kõige paremad. Võib-olla on see sellepärast, et kui sa teed seda hästi kaua, siis sa väsid ära ja ei viitsi enam kuulata.
E: Ja siis sa hakkad kahtlema. Kui sa jätad seisma, siis aju hakkab tööle ja mõtled, et ei tea ikka. Aga muusikal ei ole mitte mingit pistmist sellise mõtlemisega. Ja lõppude lõpuks mis vahet seal on. Parem ikka välja panna, kui sahtlis hoida, see ei maksa midagi ja vaevalt see kellelegi liiga teeb.
Te aegajalt kaverdate teiste lugusid ka, sealhulgas pophitte, kust see tuleb?
E: Lihtsalt for fun. Meile meeldivad need lood. Kavereid on hästi äge teha ja inimesed tunnevad neid laividel ära, see on ka oluline. Mis meil need kaverid on olnud üldse – Britney, Jesus and the Mary Chain, Kylie Minogue, Beyonce… Need on lihtsalt head lood olnud.
Kanye Westiga oli ka mingi teema?
E: Aa, meil on üks lugu nimega „Bubbles“ ja ma olen esinemistel alati öelnud, et see on pühendatud Kanye Westile, sest see biit tuletas mulle meelde ühte tema lugu. Ma tahtsin sellest hip-hopi loo teha üldse, sellise Questlove või The Roots või A Tribe Called Quest’i moodi vanakooli hip-hop biidi.
K: Ükskord kui tegime akustilise versiooni sellest Tallinn Music Week’il, siis see tuligi väga hip-hop välja, see oli täiega äge.
E: Ja originaalis, kui ma selle loo kirjutasin, siis ma räppisin sinna peale ja Kanye West oli lihtsalt tööpealkiri sellele. Aga mul nüüd tuleb meelde kah, et me oleme paar korda kaverdanud ka Kanye lugu „I Love You So“. No meil on sellised sabad kui lugu lõppeb, näiteks teeme loo lõpus lihtsalt Satisfaction’i riffi, lõbu pärast. See kõik tekib lihtsalt proovis harjutades kuidagi automaatselt jämmi käigus ja siis me proovime neid vahel ka laivis teha. See Beyonce kaver näiteks tuligi lihtsalt ühel laupäeval kolme tunni jooksul. Mõtlesime, et teeme mingi kaveri for fun ja siis otsustasime selle Youtube’i ka panna.
K: Kusjuures mu emale meeldis see lugu väga, aga need sõnad on tegelikult päris ropud ja ta muidugi küsis, mida need tähendavad. No ma ei hakanud talle seletama. Aga mu ema on muidu meie väga suur fänn.
Candy Empire on mitmetesse välismaa blogidesse sattunud ja teid on nendes hea sõnaga mainitud, kuidas see juhtunud on? Kas tuleb ise palju vaeva näha?
E: No alguses me saatsime ise ja nüüd siis mõned hoiavad kursis ennast ja kui mõni uus lugu on, siis kirjutavad.
K: Alguses jah saatsime ise, aga nüüd pigem tulevad meile e-mailid, et kirjutasime teie loost kusagil või tahavad intervjuud teha.
E: No see on see küsimus, et kas sa viitsid seda ise teha või ei. Või on sul inimene, kes teeb seda sinu eest. Kui bändil on mingi PR tiim, siis on väga tore, kui ei, siis pead ikka ise tegema. Vanasti võis ka plaadileibel teha seda, aga enam ei olegi vaja. Leibelid üldse töötasid filtrina pigem, et kui oled mingi teatud leibeli all, siis see on kvaliteedi ja saundi märk. Et kui oled Warp’i all, siis eksperimentaalne elektroonika ja nii edasi. Aga ega enam ei ole nii. Kõik on Soundcloudis ja pigem blogid on filtrid. Inimesed otsivad just stuffi, mis ei ole leibeli all. Tundmatut asja.
Milliseid ägedaid bände ja artiste praegu Eestis on, kellel soovitaksite silma peal hoida?
E: Zebra Island on äge. Need räpiasjad on ägedad, DVPH on väga hea, see toimib. Kene stuff on hea, teen endale reklaami ka. Kreatiivmootor on mu lemmik bänd praegu, pärast viimast live. Nad ikka suudavad üllatada.
K: Iiris on hea, ta on väga hea live’s. Ja Antonina meeldis väga, ma ei saa aru, miks nad enam ei tee seda, see oli väga äge.
Aga välismaa artistidest?
K: Mulle meeldib Lana Del Rey.
E: Me läheme jah Lana kontserdile varsti Riiga. Patt oleks mitte minna, Iiris soojendab muide. Aga muidu ma kuulan kõike, mis välja tuleb. Varem kuulasin hästi palju vanemat muusikat aga hiljuti hakkasin ka uuemat muusikat kuulama. Nii kui välja tuleb, tegelikult juba ennem, kui välja tuleb, ma olen kõigega kursis. Daft Punk on vana asi juba minu jaoks. Ma kuulan haussi praegu päris palju.
K: Ma kuulan praegu Roaring Twenties jazzi, see meeldib mulle. Ja kuna Great Gatsby on praegu kinos siis ilmselt see muusika on jälle moes ka. See soundtrack eraldi on väga hea – enne filmi kuulasime seda väga palju ja filmi vaadates ootasime laule. Kuid näiteks seda Jack White’i lugu, mis on väga lahe, lasti ainult kolm sekundit seal.
E: Jaa, see ongi üks mu lemmiklugusid ka praegu.
K: Brian Ferry Jazz Orchestra on ka väga hea bänd. See teeb ka sellises stiilis muusikat. Brian Ferry võttis kõik oma vanad Roxy Music’u lood ja teeb neid 20ndate stiilis.
No siis ma pean ka kuulama neid asju küll! Aitäh!
Hoia Candy Empire’l silm ja kõrv peal:
candyempire.net
candyempire.bandcamp.com
facebook.com/candyempiremusic