Vibratsioon
Küsib: Antti Sinitsyn
Kuidas see kõik algas?
Noh.. oota, ma olen Kohtla-Järvelt pärit. Nii. See on linn, kus põhimõtteliselt ei toimu mitte midagi ja veel vähem toimus seal siis, kui ma teenager olin. Täielik pommiauk. Raadio oli minu jaoks ainukene side muu maailmaga, kuigi ega mujal Eestis teistmoodi ei olnud. Ühesõnaga, muusika fänlus algas raadiost, sest tol ajal ju plaadipoode ja interneti polnud. Raadio oligi ainuke koht, kus mingitki infot liikus ning ma kuulasin seda regulaarselt. Igapäevaselt otsisin mingeid jaamu, kuniks leidsin iganädalase John Peeli saate BBC World Service-st. See oli selline… Võiks öelda, et religioon mulle. Kui mõni inimene käib kirikus, või mõni inimene teeb sporti, siis mina ootasin igat neljapäeva – Peeli saadet. Kogu mu elu keerleski selle saate ümber. See on nüüd see, kus kõik alguse sai.
Kui me läheme nüüd natukene ajas edasi, siis millalgi hakkasin tegema bändi ning tutvusin meie praeguse Röövel Ööbiku laulja Tõnu Pedaruga, kes oli pärit Kehrast, nagu ka Koit Raudspepp. Koit tegi Eesti Raadios metal’i saateid.
Tõnu rääkis Koidule, et me tahaks ka raadiosaadet teha, ning nii see läks.
Kas siis seal raadios oli nii vähe saateid, et nii kergelt saite sinna plaate mängima?
Ei olnud lihtne, aga Koidu sõnal oli piisav jõud. Saate nimi oli “Rock-raadio”, eetris olime kord kuus. Kui tekkis Raadio 2, siis pakuti mulle päris oma saadet.
Mis aastal see oli?
1993.
Ühesõnaga, said Raadio 2-s oma saate. Selle nimi – Vibratsioon, kust see tuli?
Nime mõtleime välja Ööbikuga Ungaris turneel olles.
Mis need teised variandid olid?
Ei mäleta. Küll aga mäletan, et arutasime universaalsete teemade üle ja kuna kõik siin maaimas vibreerib mingil sagedusel ja raadiolainetel on sagedused jne. Ühesõnaga “Vibratsioon” – kõik mis vibreerib. Mõni asi tekitab lausa tugevat vibratsiooni, ehk siis mõni laul meeldib rohkem kui teine. Saad aru küll ju…
Saade on väga kaua kestnud. Kas on olnud ohtu, et saade lõpetatakse ära? “Sorri, Raul, kuid lõpetame su saate ära.” Teadagi väga paljud saated tulevad ja lähevad.
Ei, seda hirmu õnneks pole olnud. Omal ajal kui ma alustasin, ega siis juhtkondki väga aru saanud, mida see saade endast kujutas. Liiga teine maailm seda mõistmaks, veel enam kritiseerimaks. Aga kuna fännikirju tuli ohtralt, siis vaadati, et ju peab eetris olema ka sellise veidra muusika saade.
Sa mängid kõike, mis tähendab, et sisuliselt ongi sul täiesti vabad käed. Võid lasta, mida tahad, ja keegi ei tule ütlema, et ei tohiks.
Iseenesest on see mõistlik. Nii see peabki olema. Ega neid inimesi pole ju väga palju. No näiteks drum and bass’i või dubstep’i tüübid on omas mullis nii sügavuti sees, et ei saagi aru, mis mujal toimub. Just sain ühe tüübi käest sõimata, et miks ma free jazz’i saates ei mängi. Samas ei paistund ta ise muust muusikast, peale free jazz’I, midagi teadvat, kui sedagi. Ma tulen John Peel’i koolkonnast, kes mängis samuti absoluutselt kõike ja oli enam-vähem kursis kõigega. Kõik uued muusikastiilid kõlasid esimena just tema saates. Vibratsioon on Eesti kontekstis suhtleiselt sarnane. Kes mängis Eestis raadios esimesena dubstep’i või jungle’t?
Mängid midagi sellist, mis sulle endale nii väga ei meeldi, kuid tunned, et peaksid jagama?
Ei, mul ei ole sellist tunnet, et peaks jagama midagi, mis ei meeldi.
Jäingi lihtsalt mõtlema, et kui toimub mõne žanri edendamine. Lased loo, mida ise nii väga ei kuulaks, aga samas jagaks teistega…
Selliseid laule on olnud, mida teoorias on lahe mängida, kuid väga vähe. Mõni artist või plaadifirma on selline, et lihtsalt pead mängima (“Kamoon, kuidas sa seda siis ei mängi?”).
Kuidas sinu saate muusikavalik toimub? Kas sinu töögraafik koosneb nädal aega laulude otsimisest, playlisti kokkupanekust, ning siis mängid kahe tunniga ära?
Üldiselt käin igapäevaselt plaadipoodides. Blogid mulle eriti ei imponeeri. Viimased on liiga suunavad. Mul on oma maitse. Aga saadet ennast valmistan ette umbes poolteist päeva. Eriti mugav on tänapäeval ju teha eraldi folder mp3-dega ja playlist iTunes’i. Sinna kausta hakkangi nädala jooksul vaikselt laule tõstma ja ööl vastu neljapäeva, kuni viieni hommikul, teen selle playlist’i lõplikult valmis.
Live’is mängid faile või vinüüle?
Kõike mängin. Ostan endiselt vinüüle, mis on minu lemmikformaat. Aga mp3-d CD-d loomulikult ka. Kassette ei viitsi mängida raadios. Plaadid, mis mulle tõeliselt korda lähevad ostan kõigis kolmes formaadis: vinüül koduskuulamiseks, CD autos ja mp3 telefonis kuulamiseks.
Palju sul vinüüle võib kokku olla?
Ei oska öelda. Kunagi alustasin ülelugemist, aga konkreetse numbrini ei jõudnud. Tuhandeid ikka. Praegusel ajal ostan vähem. Vanasti näiteks drum and bass’i ainult vinüülil ilmuski. Muud varianti polnudki. Aga jah… Mul on kelder täis, mul on elutuba täis, tööjuures on kolm kappi plaate täis.
Arvad, et sul on kõige suurem kollektsioon Eestis?
Võib-olla tõesti. Ma ei ole väga midagi müünud ka. Iseenesest muidugi, kas ta just kõige kvaliteetsem kollektsioon on. Vanasti oli nii, et plaadipoes oli letil A4 nimekirjaga varsti ilmuvatest plaatidest. Netist ju kuulata ei saanud, nagu tänapäeval. Nii tellisidki paljud asjad kõhutunde järgi. Tihti joppas, tihti mitte. Nii et jah, mul on ikka päris palju sellist suvalist sitta kogus. Suur kollektsioon pakub samas palju avastamisrõõmu. Aeg-ajalt lappan keldris plaate ja leian asju, mida absoluutselt ei mäleta. Mõni on neist ikka hea ka. Kahju muidugi, et pole viitsinud Discogs’isse oma plaate sisse kanda, siis saaks enam-vähem teada, mis mu kogu väärt on. Sealsamas Discogs’is on mitmed minu kogus olevad plaadid 300 naelaga müügil. Kui leiduks mõni noor, kes viitsiks mu plaadid Discogs’isse sisse kanda, siis võtku ühendust.
Oled hakanud saatest ära väsima? Liiga rutiinseks muutunud?
Mitte eriti. Selge see, et kui ilm on ilus ja sõbrad õllesaali kogunevad, aga mina pean saatesse minema, siis on natukene kripeldanud. Aga üldsiselt on neljapäev päev, mida ma ootan, sest siis on eetris Vibratsioon. Saab jälle inimestele maailma parimat uut muusikat mängida.
Vähemalt pole reedel-laupäeval saade. Seegi hea!
Ma loodan, et lubatakse saadet ikka niikaua teha, kuni ma püsti seisan.
Kas sa lased saates laule üle ühe korra ka?
Jah. On ka nii juhtunud, et kui mõni lugu on ülemõistuse hea, siis lasen kohe kaks korda järjes. Üsna ebaraadiolik muidugi. Nii tavaliselt ei tehta.
Mis sa arvad, mitu saadet järjest sa oled ühte laulu mänginud?
Mmm.. pigem niimoodi, et lasen kaks nädalat järjest, jätan nädala vahele, ning siis uuesti kaks nädalat järjest. Need on muidugi eriti head asjad!
On sul vahel olnud olukordi, kus ettevalmistatud playlistis jääb tühi auk ning täidad selle ajanappuse tõttu lugudega, mis enam-vähem “käivad kah”?
Selline olukord võib ju tekkida tõesti, kui sa arvestad, et ma pean leidma iganädalaselt kahe tunni jagu uut muusikat, muusikat mis mulle tõesti ka väga meeldib, aga üldiselt siiski mitte.
Vibratsiooni põhi point on vähemalt 90% ulatuses mängida uut muusikat. Mõnikord teen special saate, mille jaoks otsin keldrist vanu plaate, kuid üldiselt jah, kaks tundi uut muusikat iga nädal leida on päris keeruline. Kuna praegusel digiajastul võib põhimõtteliselt igaüks plaadifirma teha, siis ilmub ka ulmelistes kogustes kehva muusikat. Selle sodi alt hea muusika välja kaevata on paras geoloogi töö.
Kust sa pre-release/promo lugusid saad? Sõpradelt või on sul mõne plaadifirmaga spetsiaalne leping tehtud?
Promo’sid saadetakse piisavalt. Samuti olen näiteks Playground Media Service’i liige. See on veebikeskkond, kus mitmed plaadifirmad muusikaajakirjanikele ja raadioonudele oma tulevased release’id üles riputavad.
Kui palju varem lastakse uusi plaate sinna üles?
Sõltub. See on erinev. Üldiselt umbes kuu aega varem ikka. Sama on asju, mida promo’dena ei jagatagi. Näiteks just ilmunud “Mala in Cuba” album. Olen küll selle välja andnud plaadifirma, Brownswood, meilinglist’is, aga kuna tegemist on aasta ühe olulisema albumiga, siis vist otsustati, et päris igaühele seda ka ei jagata. Ju kardeti, et lekib internetti või muud sarnast.
Polegi kohutavamat asja, kui kuuled midagi head, ja pead ootama, et see plaadil välja lastaks.
Vanasti oli see kohutav! Tänapäeval kuskilt pätikast saad ikka kätte.
Ma ei oskagi rohkem küsida midagi. Lõpusõnu?
Ei.