Armeeteenistuse retrospektiiv
04/06/13
Just hiljuti lõppes järjekordne Kevadtorm, peale mida nühkisid poisid varustuse puhtaks ning astusid reservi. Siinkohal on õige hetk meenutada juba vanade tegijate meenutusi olnud aegadest.
Aeg: 2011/2012
Nimi: Lauri Mei
Auaste: Kapral
Ametikoht: Pointman
Kompanii: Pioneerikompanii
Pataljon: Pioneeripataljon
Praegu: Gruuvi Keskuse tegevjuht
Esimesed emotsioonid: Istud mingisse bussi, kõik kutid värisevad ja räägivad, kui sitt see minek on! Üks tüüp istub mu kõrvale ja ta ei suuda muud teha, kui lihtsalt jalaga trummi mängida närvivapustusest. Hakkan rääkima talle: “Mille pärast sa end praegu halvasti tunned?” Nüüd oleme juba sinna teel. Midagi enam muuta ei saa ja tasub ju halvimast parim võtta. Kes teab, võib-olla on seal isegi lõbus?
Parim huumor: Mul praegu otseselt mingi põhikild ei meenu aga võin rääkida masendavatest olukordadest, mis tagantjärele mõeldes teevad suht nalja. Esimeses metsalaagris käisime öösel salaja suitsetamas. Teadagi on metsalaagrid need kohad, kus suitsupiirang ei eksisteeri, kuid öörežiimil niisama ringi käia ei tohi. Meile räägiti mingitest öövaatlusseadmetest ja siis mõtlesime, et kindlasti on rühmaülemal need kaasas ja istub kuskil põõsas, sest mis mõttes, iga kord kui me kottpimedas metsas liigume kuhugi pimedasse kraavi, istume põõsasse ja lükkame tobid ette käib „PAUK“ ja häire. Nüüd meenub ka üks teine huumor: Kaevasime endale kaevikuid ja pidime kohe kinni tagasi kaevama. Punkt. Tegelt ei. Tegime mingid laskepesad valmis, räigelt möllasime ja ehitasime ja maskeerisime ära. Öösel käib häire ning jookseme tuhatnelja positsioonidele. Kes väes käinud on, teab mida tähendab metsavaikus pimedas. Olime juba oma kaevikutes kuskil 30 sekundit istunud kui kuuleme üle metsa räiget karjumist. „APPPII, MIDA VITTUUU, AAAAAAAAH!!!!“ Esimese emotsiooniga mõtlesin, et mingi vend jooksis oksaga silma välja ja vedeleb kuskil maas. Siis mõtlesin, et keegi nägi karu. Tuleb välja, et üks reamees nägigi enda jaoks „karu“. Ta oli samuti kaevikus juba istunud natukene kuni tundis miskit jalge all liikumas. Vastu vaatas talle kõige kurjem metsahiir, mis olemas oli. Ta võis tervelt 5 sentimeetrit pikk olla! Ilmselgelt pidi poiss röökides kaevikust välja jooksma.
Muljed Kevadtormist ning reserv: Pioneeride Kevadtorm on üldiselt väga-väga nüri. Ühe korra saime kaevikuid puhastada ja paar korda ka mingeid laenguid paigutada ning „teed puhastada“. Ülejäänud ajast sai mööda Ida-Virumaad auto kastis seigeldud, MAN’i külili aetud ja magavaid reamehi pimedusse maetud… Ehitasime telkmantlitest tema ümber mingi pimeda koopa, tüüp ärkas kottpimedas üles ja sattus suht segadusse. Aa, kõige tuusam oli ENDEXi (end of exercise) päeval jalaväelasi jälitada oma 50 kilose pikilaenguga mingi 4 tundi. Reservi ootavad kõik ja vihkavad vähesed. Tänavamat tunnet pole, kui astuda lühikestes pükstes ja maika väel ringkonnast välja, pöörata ümber ning öelda „ADIOS!“.
Aeg: 2010/2011
Nimi: Tarmo Tartes
Auaste: Reamees
Ametikoht: Kuulipildur
Kompanii: Jalaväekompanii
Pataljon: Kuperjanovi jalaväepataljon
Praegu: Gruuvi Keskuse töötaja
Esimesed emotsioonid: Tahaks juba pauku teha!
Parim huumor: Parim huumor oli vist see, et kompanii üks väiksemaid vendi (mina) määrati kuulipilduriks.
Muljed Kevadtormist ning reserv: Kevadtorm oli üldiselt põnev v.a see, et magada saime keskmiselt 3h iga öö ja nii 3 nädalat järjest. Kui torm oli lõpuks läbi saanud ja reservini oli aega täpselt nädal, mõtlesin küll, et see on kõige pikem nädal mu elus! Kuid kui rühmaülem viimasel päeval kätt surus ja tänas meeldiva teenistuse eest, siis oli küll väga kurb lahkuda.
Soovitan kõigile!
Aeg: 2010/2011
Nimi: Madis Lett
Auaste: Seersant, reservohvitser
Ametikoht: Tulerühma ülem
Kompanii: Miinipildujapatarei
Pataljon: Kuperjanovi Jalaväepataljon
Praegu: Slippery Slope’i bassimees
Esimesed emotsioonid: Mäletan hästi, kuidas esimest korda Kuperjanovi väravatest sisse sõitsime. Meid võttis vastu kapten Kasvand ning sain kohe aru, et olen ajateenistusse kohale jõudnud. Esimesed tunnid olid väga ärevad! Varustuse jagamine, arstlikud kontrollid jne. Meenub, et jõudsin esimesele rivistusele veel vorminööpe kinni pannes. Muide, kogu aeg olin arvanud, et ajateenistuses on mingid ‘‘juuksuripäevad’’, kus kõigil korraga juukseid lõigatakse. Ei, selliseid päevi siiski ei ole seal.
Parim huumor: Mis seal salata, kõige naljakam oli alati siis, kui kellegagi juhtus midagi või kui midagi valesti tehti. Eredalt mäletan motivatsioonipaketti, kui terve kapisisu tuli 200 m kaugusele riviplatsile tühjendada ning hiljem riiuli haaval tagasi viia. Kõik käis muidugi meeletus tempos. Saime muidugi asja eest ka.
Muljed Kevadtormist ning reserv: Kevadtorm ja sellele eelnenud Tormihoiatus olid kaks kõige vingemat õppust ajateenistuses. Sain täiesti iseseisvalt rühma juhtida ja otsuseid vastu võtta. Kevadtormi kõige eredam hetk (kui muidugi ENDEX välja arvata) oli siis, kui paduvihmas Läti kompanii ülemate pundi maha võtsime, tänu millele saime enda valdusesse vastase lahingplaanid. Täpselt ei mäleta, kui palju nendest plaanidest reaalselt kasu oli, aga uhke tunne oli sellegipoolest.
Reservipäev oli muidugi kõigi seas kõige oodatum päev. Mehed särasid, rühmalaule lauldi nii kõvasti, nagu ei oldud neid veel selle 11 kuu jooksul seni lauldud. Kohati oli naljakas vaadata tsiviilriietes kaasteenijaid ja endamisi mõelda, et mis masti mehed nad tsiviilelus siis lõppkokkuvõttes ikkagi on. Sest aega teenides seda ju ei teadnud, välja nägid kõik ühte moodi.
Aeg: 2011/2012
Nimi: Samuel Oja
Auaste: Reamees
Ametikoht: Kuulipildur
Kompanii: A-kompanii
Pataljon: Viru JVP
Praegu: Tudeng
Esimesed emotsioonid: 8 kuud distsipliini.
Parim huumor: Paar tundi enne linnaloale saamist sellest ilma jäämine.
Muljed Kevadtormist ning reserv: Kahe nädala jooksul oli actionit väga vähe. Põhiliselt sai VTV’s istumist harjutada. Kui lõpuks reserv kätte jõudis, siis ei saanudki sellest kohe eriti aru.
Aeg: 2010/2011
Nimi: Antti Sinitsyn
Auaste: Seersant
Ametikoht: Jalaväe jaoülem / teavitusspetsialist (Eesti Kaitseväe Peastaap)
Kompanii: Jalaväekompanii
Pataljon: Kuperjanovi Jalaväepataljon
Praegu: Ärimees
Esimesed emotsioonid: Kuna olin ennem bussipeale minekut ainult tund aega maganud, siis oli suht ränk olla ja pohmakas rõhus samuti. Muidugi oli veits ahastus ka kohale jõudes. Mäletan veel, et hästi palju sai süüa – esimest kolmekäigulist lõunat ei suutnud ära lahmida.
Parim huumor: Ühe NAKi (allohvitseri kursus) laagri ajal sai 5 päeva põhimõtteliselt järjest üleval oldud. Aju oli suht pehme selleks ajaks ning omamoodi huvitav oli erinevaid asju ette kujutada oma hallukadeliiriumis. Muidugi veel see seik ka, kus samas laagris postil olles oli juba kaugelt kuulda Unimogi mürinat. Läksin teepeale peatumismärguannet viipama. Sellepeale aga Mog lisas hoopis gaasi. Hüppasin tee äärde ja masin rammis tõkkepuu sodiks. Kastist loobiti lõhkepakette ja lasti signaalrakette. Ilmselgelt tuldi meie vangistatud vastase luureüksusele järele. Kuigi see pole päris “ha-ha” huumor, siis tagantjärele mõeldes kindlasti omamoodi naljakas.
Muljed Kevadtormist ning reserv: Kevadtormi ajal teenisin teavituskeskuses ja minu ülesanne oli jäädvustada Kevadtormi lahinguid. Kahju, et ise ei saanud ise täristada, kuid see-eest oli suurepärane võimalus näha erinevaid pataljone ja kompaniisid koostööd tegemas. Eriti suur üllatus oli muidu see, kui herr leitnant käskis lahingvarustuse selga ajada, Galil kätte võtta ning lõpurivistusele minna – anti kolmas pulk kätte ja suruti kätt tehtud töö ja eeskujuliku teenistuse eest. Reservi minnes oli hea meel haarata kätte Jack Daniels, mis ootas seda päeva.
Viimane Kevadtormi lahing 2011. aastal