Tommy Cash LATE REVIEW
15.01.15.
Tekst: Kataloog / Kerri Kotta
Fotod: Internet
Vahel tuleb uus album välja ning vahel kirjutatakse sellest arvustusi. See reeglina juhtub vahetult peale release’i, ehk me räägime siin maksimaalsest paarinädalasest aknast, millal on relevantne ülevaatlike artikleid muusika kohta kirjutada. Antud juhul on möödas palju juba… 2 või 3 kuud? Piisavalt kaua, et mitte mäletada “€$¥” riliisi. Igatahes, mul tekkis mõte arvustust küsida reaalse muusikateadlase käest, kes on ehk erapooletum, kui su tavaline Ekspressi melomaan. Samuti on tal veidi teistsugusem arusaam helinarratiivist, mida ta kuuleb. Härra Kerri Kotta on see staažikas muusikateadlane ning tema arvamus Tommy Cashi debüütplaanist on järgnev:
Pidev rollis olek näib Tommy Cashi muusikasse olevat sisse kodeeritud. Viimane viitaks justkui artisti distantseeritud hoiakule ja sellega kaasnevale eneseteadlikkusele, mis peaks tulemuseks andma üksjagu pretensioonika muusikalise kokteili. Ometi see nii ei ole ja Tommy Cash mõjub kogu näilise veiderdamise juures üsna siiralt, nagu erinevate identiteetidega mängiv teismeline. Pidev kostüümide vahetamine ei ole katse oma tegelikku mina või selle puudumist varjata. Tegelikult ei olegi see strateegia, varjatud tagamõttega artistlik programm, vaid puhtast lustist sündinud katsetamine, mille mänguline iseloom ei lase võimalikul konfliktsusel avalduda. Ka vokaali erinev artikuleerimine – selle peitmine või esiletoomine – ei edasta siin tingimata mingit kindlat sõnumit, vaid on veel üks mäng paljude teiste mängude seas.
Samas on see muusika iseenese suhtes omajagu nõudlik. Mäng või mitte, kuid kompositsioonilises ja tehnilises plaanis on album kavandatud läbimõeldud tervikuna. Seda raamistavate lugude puhul pole küll päriselt suudetud hoiduda mõningasest klišeelikkusest, kuid seda põnevamalt mängitakse üksteise vastu albumi ülejäänud trackid. Peenelt läbitöötatud ja pidevalt muutuv rütmiline plaan sekundeerib siin teiste, muusikalise struktuuri samavõrd muutlike külgedega. Kõik see muudab Tommy Cashi muusika omajagu intellektuaalseks, kuid muusika suhteline keerukus ei mõju püüdena olla iseendast targem. Album on kui süütuse kaotamise lugu, milles aga puudub täiesti traditsiooniline moraliseeriv aspekt.
Meeldis see artikkel? Siis meeldib sulle ka Vul Vulpes ning Candy Empire