Haigla sünnipäev!
Küsib: Antti Sinitsyn
Vastavad: Martin Kuum, Erki Lastik, Jan Tomson
Fotod: Erakogu
Video: Kaspar Vegetarian
Reedel, 22. veebruaril, tähistas rulapark Haigla oma 4. sünnipäeva. Lubatud tünnisaun ning soe supp jäid kahjuks ära, kuid see-eest kostitas meeli ehtne Eesti viin ning põhjamaadele omase temperatuuriga rulasõit. Põgusalt vestlesin Haigla ajaloost ning mälestustest Jan Tomsoni, Erki Lastiku ning Martin Kuumaga. Kuna tegu on ainult koorekihiga pikast kroonikast, siis võtke seda kui teaser-it. Tulevikus võib keegi selle teemaga sügavamalt tegelema hakata.
Millal tekkis üldse mõte teha enda isikliku rulaparki? Ideetasandil.
Kuum: Ma arvan, et selle idee taust on nii ammusest ajast, kui oli Converse’i park [Lasnamäel] ja Tselluloosis asuv Skate City. Aga tegelikult tekkis selle saali idee neljal mehel: Erki [Lastik], Ats [Luik], Jan [Tomson] ja Kris [Kristopher Luigend], kes hakkasid seda asja ajama. Ma ei teagi täpselt, mis kontaktid ja värgid siin olid ja selles mõttes ma ei saagi sellele küsimusele vastata. Nende nelja algne idee oli see asi. Hiljem tulin sisse mina – kui neil olid siin juba asjad vaadatud ja värki. Tulime siia [Haiglasse], midagi ei olnud. Mõtlesin, et misasja?
Okei, aga miks te vahepeal pikka aega ei orgunninud midagi? Kuna eelmiste hallidega väga hästi ei läinud, siis otsustasite aega võtta ning seekord korralikult teha?
Kuum: Ilmselgelt, jah! Tead, nende küsimustega peaks ikka Erki ja Jan rääkima.
Jan [eemal, telefonis]: …jajaa, kuule keegi siin mikrofoniga tüütab. Ma helistan sulle tagasi kohe!
Kuum: Antti küsis sellise küsimuse, et kust täpselt tuli selle saali absoluutne algidee? Ma ütlesin, et see tuli teie nelja sünergiast.
Jan: Rongis.
Erki: See mõte tekkis, kui sõitsime Tallinnast Tartusse rongiga ja küsimus oli lihtsalt selles, et ei olnud kuskil sõita.
Jan: Kas ei olnud mitte see, et enne seda juba käis mingi otsimine?
Erki: Ei, otsimine hakkas peale rongisõitu. Poolel rongitee peal otsustasid poisid ära…
Jan: Tapal! Tapal tuli tunne!
Erki: …et peaks ära tegema, sest Pässas [Pääsküla Noortekeskus] oli liiga rets higihais.
Kuum: Teie [RKL & APL crew’d] ju käisite nendel aastatel Pässas ja kas sa nägid meid? Fakk, mõni kord ainult!
Erki: Võrreldes teie ja meiega oli nii pikk vahe. Te olite siis veel selle keskkooli kehkahaisuga ära harjunud. Me kasvasime vahepeal haisust välja.
Et siis kohe peale rongisõitu hakkas ruumide otsimine pihta?
Erki: No ütleme nii, et mitte esmaspäevast, ilmselgelt. Aga teisipäeva hommikul hakkasime tegelema sellega.
Jan: Tõmbasime laiali ja kõik hakkasid otsima, kellel vähegi neid variante oli.
Erki: Käisime erinevates portaalides, Ats uuris oma vanamehe käest, Jan uuris oma kontaktide käest ja siis lõpuks sai nagu pihta. Tulime siia ja tegelt pooltele meestele see ruum ise ei meeldinud. Kõik vaatasid: “Nii väike ja nii putsis on!”
Jan: Ma võtan korra üle. Oli niimoodi, et mina käisin siin terve selle Loomelinnaku läbi, kui sellega alles alustati. Siis ei olnud F-Hoonet, siis ei olnud isegi PÖFFi. Ville Jehe, kes oli Loomelinnaku üks mingi juhatuse nõunik, onju, ja tema oli minu naabrimees ja hea sõber. Rääkisin temaga, et meil on selline probleem. Noh, Ats ja Kris ajasid Tondil välja mingid variandid ja üldse oli saalivariante palju. Tulime Villega linnakusse, käisime kõik ruumid läbi ja jõudsime siia. Mina vaatasin, et okei, hea ruum. Siin oli potentsiaal see, et me oleme Loomelinnaku kõige tagumises nurgas üldse, kuhu ei tule ükski politsei, kus ei ole ühtegi jama.
Erki: Vaikuses.
Jan: Ja siis juhtus see, et tulime siia ning kõige naljakam oligi see, et selle potentsiaali tabasid ära meie Haigla meestest ainult pooled. Nimesid ei hakka nimetama, kuid mingid mehed olid siukeses skepsises: “Mis see on? See on kõik sitane siin. See on nii väike, siin ei saa midagi teha.”
Erki: Ja see sitasus ei olnudki kõige suurem probleem.
Kuum: Nojah, Jan, see potentsiaalitunnetus on üldiselt läbi aastate sinu käekiri olnud.
Erki: Järgmine moment oligi see, et ikkagi saatsime meilid laiali üksteisele. Ja siis hakkasime materjali ajama, mis oli juba eraldi episood.
Kust te selle materjali siis välja võlusite?
Kõik naeravad.
Kuum: Materjali ajas välja Jan.
Jan: Tegelikult see oli tasaarveldus minu Simple Sessioni kujundustele. Siis oli veel Ats, kes ajas välja kümme tonni reaalset töömeeste raha.
Erki: Siis parasjagu oli Session läbi saanud ja see materjal oli seal niiöelda õhus. Sealt saimegi oma materjali.
Jan: Lühidalt on see nii, et mina palka ei saanud ja siis anti tasaarvelduseks vineeri.
Kuum: Aa, ma teenisin ka Haiglale veits pappi. Müüsin sellele oma kursavennale siit paar plaati ja mingit värki. Sai veits üüriraha.
Üüriga on alati siis hakkama saadud?
Kuum: Even-Steven. Antti, sa ei pea kartma, need kõik sinu 2€ ja värgid on meil õigesse kohta läinud.
Jan: Me pole selle eest kondoome ostnud.
Kuum: Ma olen leidnud Erkiga siit koristades kasutatud kondoome. Mingid noored, kes siin on laskmas käinud, on oma tüdrukutega tegutsenud. Pärast vaatad, et mingi konts on kuskil kuradi tagaruumis vedelemas.
Mis on kõige parem skeidimälestus siit?
Erki: Kristopher on päris hea mälestus.
Jan: Siin on ja skeidimõttes Kristopher olnud aga muidu siin neid teisi mälestusi ei jõuagi üles lugeda.
Kuum: Mina ütlen isiklikult, et kogu see punt ja see skeidisõit.
Erki: See on vibes!
Jan: Selle koha võlu on olnud alati see, et kui on väljas külm ja me tuleme päriselt külmast sõitma. Siis on olnud alati ikkagi kõige retsim aura.
Kuum: Järjest lähme süttima.
Jan: Sa pead tõesti kuradi panustama, et siin sellise temperatuuri käes üldse midagi teha.
Kuum: Vanadest aegadest oleme koguaeg sellistes tingimustes sõitnud ja see on alati kuidagi toiminud. Ja mingid sõidumehed näiteks ei tulnudki siia täna kohale. Ei händli ära seda värki.
Erki: See ongi see veider värk, et see madal rõhkkond hoiab gravitatsiooni maas. Gruuvis jaksad kuidagi hüpata ja mingeid asju teha, kuid siin pead pingutama, et üldse mingit suvalist asja teha. Tänu sellele see ongi päris. Kui sa siin sitta sööd esimese viie minutiga, siis on sul mäng läbi, mees!
Kuum: Selle pärast ma ainult teengi fiftyt siia quarterisse.
Aga ma tahan ikkagi küsida ka mitte skeidiga seonduvate mälestuste kohta..
Erki: Siis me räägime kas suvepidudest või 13 aastaste tõuksivendade sünnipäevadest. Need on kõige meeleolukamad olnud.
Kuum: Suveistumised. Isegi mitte need kõige suuremad peod, mis on olnud überägedad, kuid meie inertsist tulnud värgid.
Jan: Minu üks eredamaid mälestusi on see, kui üks suvi sattusime Erksiga siia õue peale. Siin taga nurgas on noh, tohutult palju träni ja me Erkiga ehitasime sinna taha nurka endale auto, kõigest pasast, mis me leidsime. Erki oli roolis, mina istusin kõrval. Juhiuksest hüppas sisse valvurkoer Urmas, mille peale Erki automaatselt andis oma juhiload koera hambusse. Noh, Urki komposteeris load läbi, onju…
Erki: Mul on need siiamaani alles.
Jan: …ja see oli sama päev, kus me tegime Erkiga niimoodi, et olime siin koos Urmasega ja leidsime hoovi pealt mingi kuradi digiboxi. Viisime selle Urmasele kuuti ja panime koerale SAT-panni peale, niiöelda.
Erki: Urmasega oli nii, et kui siin territooriumil oli Mutant Disco, siis mälus peaga mingisugune eit oli ta lahti lasknud. Noh, et koerad ei tohiks ketis kinni olla. Ja Urmas oli siis lennukit pannud. Paar päeva hiljem oli ta kuskil A-terminali juurest üles korjatud ja viidi loomade varjupaika. Paar päeva edasi: kastreeritud.
Kuum: Kusjuures meil oli meilinglist sellega seoses ja mõtlesimegi, et mida me Urmasega teeme. Kas me võtame ta siia sita sisse tagasi elama…
Erki: Me nägime tema toidukorda, või nagu, mis lobi ta sõi siin.
Kuum: Ühesõnaga, me hääletasime, et ei võta Urmast siia tagasi. Äkki saab parema elu peale.
Teda oli alati veits kahju vaadata.
Erki: Väga hea poiss oli!
Mis me ikka möliseme, teeme viimase küssa ära ja siis saab Pudelisse minna. Mis tulevikus saab, kui see koht kinni läheb?
Kuum: Küll me välja mõtleme midagi! Ei hakka siin midagi välja hõikama veel. Pensionile ei saa jääda!
Haigla neljanda sünnipäeva montaaži jälgi siit: