Skateboarding in Estonia – documentary by Juhani Särglep
Küsib: Antti Sinitsyn
Fotod: Erakogu
Ei ole sinu dokumentaalfilmi projektist tükk aega midagi kuulnud. Kas sellega on kõik või toimetad seda veel?
Kindlasti pole sellega kõik! Kuna ma teen seda üksinda siis see on jube aeglane protsess. Vahel aitavad sõbrad oma asjade kõrvalt aga ma pean seda ise filmima, mõtlema stsenaariumi välja, otsima meeskonda, monteerima… kõik see kokku on rets! Pluss ma pean otsima natukene toetust selle projekti jaoks ning ise selle kõige kõrvalt raha teenima, et samuti asjale rahasüsti anda. Selles mõttes on see suhteliselt, nii-öelda oma töö ja lõbu.
Kaua see projekt siiani kestnud on?
Esimesest ideest on 2 aastat möödas.
Millal reaalne filmimine pihta hakkas?
Reaalne filmimine algas poolteist aastat tagasi. Ma tegin esimese versiooni, mis oli 20 minutit pikk ja siis ma sain aru, et see on väga-väga poolik. Tegelikult on seal veel rääkida nii paljudest asjadest. See on lausa metsik! Süüvisin aina sügavamale ning jõudsin juba Sergei Zorini hingepõhjani. Lisaks olen kogu selle filmi stoori kõrvalt ka ise arenenud. Seda ei saa võtta niimoodi, et kirjutad stsenaariumi valmis ja teed selle põhjal filmi. Alati leiad midagi uut! Suhtled inimestega, saad teada, mida nemad on kuulnud ning selle põhjal tulevad järgmised ideed välja ja pidevalt lähed kaugemale.
Võib eeldada, et seda saabki tegema jääda. Millal tuleb see koht, kui sa tunned, et nüüd on piisavalt?
Praegu on piisavalt! Simple Sessionil tulid õnneks väga paljud kuulsad rulatajad Eestisse ja Zorin sai ka juhuslikult Sessionile sõitma. Tal ei läinud sugugi halvasti! Tegi seal triple flipe oma runis.
Välismaalased olid eriti sillas triple flipi üle!
Jaa! Haige, onju? Sain Sessionit külastanud sõitjatelt mõned intervjuud Zorini kohta. Ma arvan, et sellega enamuse materjali kogumine piirdub. Nüüd on vaja lisaks natukene katteplaane, et poleks ainult kaadrid, kus inimene räägib, räägib ja räägib.
Tundub, et saab varsti valmis…
Ma tahaks selle üsna pea valmis saada ja lasta see võõrastel silmapaaridel üle vaadata. Veel tuleb subtiitrid alla kirjutada, transkript teha, erinevad formaadid välja exportida. Sellega läheb kuu aega kindlasti. Kui kõik sujub ideaalselt siis ma loodan, et sügiseks saab valmis. September-oktoober.
Kas siis saab Coca-Cola Plazas esilinastust näha?
Ma ei tea. See on dokumentaalfilm, nii et vaatajaskond on väike. Suhteliselt kitsast ringkonda huvitaks selline teema. Ma ei usu, et Plazas… Kes teab, tegelt?
Kino Sõprus on alati hea variant.
Vahepeal oli idee Artises jooksma panna. Paar seanssi. 100% kindel on see, et selle pealt mingit raha teenima ei hakka. Piletihind on nii väike, pluss kino võtab ka vahelt.
Oled siiani dokile mingisugust toetust ka saanud?
Ma tegin Hooandjasse toetuse kogumiseks suure projekti. Sellega ei läinud hästi. Sel ajal ma ise ka ei teadnud, mis filmi ma teen.
Mäletan, et seal projektis polnud isegi filmi nime kirjas.
Mul pole tegelikult siiamaani nime välja mõeldud. Minu jaoks on nimede väljamõtlemine alati kõige raskem.
Palju projekt Hooandjast toetust kogus?
Ma kogusin kokku 600 eurot 3500-st. Tegelikult oli plaan selline: koostasin projektile eelarve, mis vastas tänapäeva turuhindadele. Kui palju vajab helimees palka, kui palju kulub aega ja raha monteerimiseks… Kõik vastavalt sellele, kui see oleks reaalne töö olnud. Kokku tuli 8500 eurot! Taotluses esitatud summa oli alla poole tegelikust eelarvest. Tegelikult oli plaan 2400 eurot taodelda aga siis ma mõtlesin, et vahet pole, äkki tuleb isegi rohkem raha kokku. Kui toetatakse vähemalt 2400 euroga 3500-st, siis ma panen enda rahad sinna vahele ja saan ikka toetuse kätte. Aga isegi niipalju ei tulnud…
Mujalt taotlesid ka?
See film sobib ETV-s ühte kategooriasse küll, millele nad raha annetavad. See linastuks saatesarjas “Eesti lood” – kus näidatakse Eestis toimuvast erinevaid 20-minutilisi dokumentaalfilme. ETV-s 20 minutit ja that’s it! Sellest ei oleks sellele projektile piisanud, kuna ma tahan täispikka dokumentaali teha. Ka Kulkas (Eesti Kultuurkapital, toim.) on sama nimega kategooria olemas. Tegin neile projekti, kuhu kirjutasin kõik nii, nagu enam-vähem on. Kulkast vastati mulle, et nad ei saa taotlust rahuldada, kuna filmis ei esine teatud tuntuid inimesi ja filmi produktsioon on liiga väike. Mingi ühemehefirma, suvaline Luur Productions, mida keegi ei tea. Pole usaldusväärne ja pole ette näidata super portfooliot.
On üldse mingid variandid veel, kust natukenegi raha saada?
Variant oleks saada toetust sponsoritelt. A`la Monster, Vans, Sportland jne. Aga nendega on suur probleem see, et kui keegi kütab raha alla projektile, siis tema ütlebki sulle, mida ta näha tahab filmis. “Ma ei taha, et see koht oleks selline, tee see koht minu järgi! Tahan, et seal oleks Vansi logo näha taustal.” Siis juba keegi teine teeb seda filmi, mitte mina.
Zorinile mõeldes, oleks Monster üsna sobilik sponsor.
Ta kannabki Monsteri asju koguaeg!
Kas ma olen õigesti aru saanud, et dokumentaal keskendub Zorinile ja siis lisaks veel midagi?
See dokumentaal ei ole otseselt Zorinist. Tema on seal sellepärast sees, kuna ta on niivõrd eriline tüüp Eesti rulamaastikul. Keegi teine ei erine nii palju! Ma olen suht kindel, et Sergei Zorinit teavad rohkem inimesi, kui mõnda muud head Eesti sõitjat.
Ja ülejäänud sisu?
Kuidas üldse hakkas Eestis rulatamine arenema? Nendest “päris” kõige esimestest sõitjatest ei räägi. Alates Number One’i meestest. Siis tulebki see Zorini liin sinna juurde. Muidu, põhiline teema filmis on motivatsioon. Kuidas on võimalik leida ükskõik mille tegemiseks motivatsiooni. Kui sa mõtled suurelt, siis saavutad oma elus ükskõik mida. Zorinil on haige unistus saada pro skateriks – selline suur mõtlemine just viibki sihile.
Ma ise arvasin, et kui ta Barcelonas olles oleks saanud DC Embassys ühe veebiklipi, siis oleks tüübile ka mõned sponsorid peale lennanud. Okei, et siis film on kronoloogiline Eesti rulaajaloo ülevaade? On veel mingeid spetsiifilised suunad filmis?
Põhimõtteliselt võib nii öelda, et see on rulatamise väljavaade läbi Zorini pilgu. See, kuidas inimene tahab midagi saavutada ja kogu see raske rada selle taga. Zorini osa algab sellega, kuidas ta oli väike päss ja käis Kopli pargis rulaga sõitmas. Teiste arvates oli ta sel ajal mingi narkar. Ta räägib oma pro skateri staatusest, kuidas ta oma esimese rula sai, kuidas tal varem sõpru ei olnud ja kõigest muust. Mis tegelikult on tõsi, on see, et kui sa lähed ükskõik kuhu maailmas ja näed teist skeiterit, siis sa oled automaatselt nendega nii-öelda sõber. Film liigub selleni, kuidas ta Barcelonasse läheb ja üritab saavutada seda, mida ta on unistanud. Tuleb tagasi ja kõik on täpselt sama. Midagi pole muutunud. Ja siis järsku laksust saab Sessionile. Vahepeal muidugi annab alla. Ütleb, et ei taha enam filmi teha ja sellega edasi minna. Ei huvita rulatamine, ema ei luba sõita jne.
Tuleb DVD ka?
Ma ei tea, kas on ostjaid?
Mina ostaks!
Kui lõpp-tulemus on kvaliteetne ja ise olen rahul, siis tuleb küll.
Tulin just selle peale, et Zorini tahtmine proks saada ning sinu tahtmine seda dokumentaali teha on sarnased rajad.
Põhimõtteliselt õige! Ma tegin varem mingeid klubivideoid… käisin 3 aastat ülikoolis, et seda kõike õppida. Ma pean midagi suurt ka tegema! Kuna ma olin rulas juba päris sees, siis oligi hea võimalus Eesti rulakultuurile midagi tagasi anda. Kui ma olen vana mees ja mu lapselapsed on kahekümnendates, siis saan neile kamina ees 2013 aasta Zorini ruladokki näidata.
Ajatu värk. Minu viis aastat tagasi filmitud asju siiamaani vaadatakse.
Onju!
Lõpusõnad?
Ma ütlekski ainult seda, et kui te elus midagi saavutada tahate, siis peab mõtlema suurelt! Suurelt mõeldes ja väikselt tehes sa juba saavutad selle, mida sa tahad saada.
Väike teaser: