Janne Saario
Küsib: Roland Reemaa
Nii nagu Eestis külvati kinnisvarabuumiga põldudele pappmaju, nii telliti ka igasse külasse mõni vineerist rämp püsti. Olgu rulatajaid või mitte, aga vähemalt oli kohalikul omavalitsusel näidata, et nad hoolivad noortest. Pruun niiskuskindel vineer korvpalli platsi kõrval on kui Statoili tüüplahendus mõne maantee ääres või hoopis peenes kesklinnarajoonis. Vahet ju nagu polegi, autod saavad tangitud ja rulatajad rulatatud. Linnakultuuri aga nii lihtsalt üleval ei pea. Elukeskkonda ei saa tulnukana meie küladesse importida. Ruumil meie ümber peab olema ühine mõtteväli, et elanikud oma linna oma koduks ja kultuuriks saaksid nimetada. Seniks, kuni Maarjamaa kodanikud selle teadmise ja oskuseni jõuavad, purjetame Helsinkisse ja võtame eeskuju vähe kogenenumast riigist. Janne Saario on proffesionaalne rulataja ning maastikuarhitekt. 90’ndate Soome skenest kuni tänase päeva Elementi videodest tuntud naabripoiss teeb jätkuvalt silmad ette oma tänavasõidu oskustega, kuid täna on ta meil fookuses oma tänava meisterdamise oskustega. Nimelt on Janne käe all valminud ja valmimas mitmed rulapargid, mis oma kohatundlikuse, detailikäsitluse ja mängulisusega väärisid ka omaette dokumentaalfilmi tegemist.
Kohtun Jannega Helsinkis, EASA laagris (European Architecture Student Assembly), mis koondab kogu Euroopa arhitektuurikoolide tudengeid kaheks nädalaks töötama erinevates töötubades, loengutes ja osa võtma maailma disainipealinnast. Suvilahti endises energiakompleksis, mida rohkem teatakse kui Flow Festivali asukohana, korraldab ka Janne töötoa, kus tudengitele õpetatakse rulatamise tagamaid, betoonpargi disainimist ning viimaks ehitatakse ka olemasolevale juurde uusi obstaakleid. Kogu üritus kulmineerub Yves Marchon’i filmi „Second Nature“ esilinastusega ning rulapargi avamisega. Janne grillib betoonpargi sisse integreeritud ahjus vorsti, samal ajal kui suurem hulk Helsinki klassikalisi rulakutte üle tema lendab.
Oled esilinastuse pärast närvis ka?
Kui film on jama, siis vähemalt on väga mõnus päev.
Millest Second Nature räägib?
See on film rulatajast ja kuidas rulataja näeb maailma ning arhitektuuri ning mis juhtub kui rulataja saab enda võimusesse luua arhitektuuri. Enda maailma. See on film minust, see ongi kõige hirmutavam.
Kas see on rohkem sinust või sinu töödest?
See on mu töödest ja kuidas ma oma tööd ise näen. Väga isiklik värk. Eks iga kunstniku taies on viis, kuidas nad oma maailma näevad.
Oled filmi ise näinud?
Jah, mitu korda. Kõiki versioone, B-osasid ja kõiki higiseid musti materjale. Aega võttis see meil umbes kaks aastat. Yves, kes on ka teinud Element’i filmid nagu Busy Living ja Rise Up käis tihti minuga Soomes ja Rootsis kaasas, et filmida projekte algusest lõpuni. Me tunneme üksteist juba aastaid, teinud koos tööd ja reisinud palju.
Kas sa pead end rulatajaks või arhitektiks?
Ma olen rulataja. Ja maastikuarhitekt. Rulatamine on andnud mulle tee näha linna ja kohti ja eelkõige võimalusi. Maastikuarhitektuuri olen ma akadeemiliselt õppinud ning nüüd saan ma neid omavahel kokku panna, näha maailma mõlemast küljest. Varem tehti palju tehislikke rulaparke, selliseid kuhu sai rulatajaid ajada, kui nad linnatänavatel ette jäid. Nüüd on see arusaam muutumas. Kui ma sain võimaluse rajada Micropolise, ei tahtnud ma tavalist rulaparki. Tahtsin väljakut erinevate teemadega, kohta kuhu rulatajad ka tegelikult tahaksid minna, millel oleks seos linnaga ja tänavatega. Pärast seda on rulaparkide ehitamise skene ka paremaks muutunud, eriti on seda tunda betoonparkidega, mis annavad üha rohkem võimalusi.
Oled maininud, et Micropolis on suveniiride kollektsioon, kuidas nii?
Tõesti, obstaaklid on tõelised koopiad maailma eripaikadest. See ongi kogu pargi teema, Micropolis (väike linn – toim.) mis töötab nagu linn, kus on rohealad ja liiklus kui rulatajad. See on kollaaž väikestest linnatükkidest.
Kuidas töötuba tudengitega läks?
See oli vägev, käis väga lihtsalt. Mul oli tarvis teha paar kõnet ja saada sponsorkorras betooni ning tegime ära. Arhitekti ametis on väga palju veenmist, et ikka klient oleks rahul ja kuupäevad klapiksid. Rulaskenes peab alati fondirahadega tegelema. Üks hetk avastad end tõelise ärimehena ja selgitamas kõikidele, et käimas on kõikvõimas World Design Capital ning dokumentaalfilmi esilinastus jne. Aga EASA ning minu töötuba koos esilinastusega klapivad omavahel ideaalselt.
Kas betoonparkidel on suur tulevik?
Soomes on küll praegu buum, aga neid on vaja kvaliteetselt teha. Rootsis, Lulea parki tehes tutvusin Kanada poistega, kes tegid kõik keerulised vormid ja üleminekud. Nad on lihtsalt parimad ja kutsusin nad ka siia EASA laagrisse näitama. Neli suurt meest nagu hokimängijad, kes tajuvad rulamaailma väga hästi ja teevad kiiresti ning rahmeldamata. Normaalne inimene ei suudagi teha sellist tööd, nad ongi proffesionaalsed rulaparkide ehitajad, kes ümber maailma reisivad.
Mis sa ise teed lähemal ajal?
Ma ei mõtle projekteerida vaid rulaparke, aga praegu teen veel hea meelega. Mind veel usaldatakse, pole nii vanaks jäänud, aga noored tulevad kindlasti peale ja väga kiiresti. Rulapargid on hea võimalus katsetada oma mõtteid ja mul on ka õnne olnud. Tegelikult olen veel suhteliselt rookie, aga kamandan ehitusmehi ja ajan poole millionilisi äriasju.
Millal kooli lõpetad?
Loodetavasti aasta jooksul.
Siis oma büroo?
Mul juba on midagi sellist, aga oleks meeldiv teha asju kellegagi koos. Praegu teen üksi. Muidugi küsin sõpradelt ja teen koostööd paljudega, aga igapäevaselt istun üksi laua taga.
Partneriks tahad arhitekti või rulatajat?
Arhitekti. Kedagi , kellel pole õrna aimugi rulatamisest. Tegelikult on saadetud mulle juba praktikantide soove, aga kuhu ma ta panen? Oma kodus, laua taga on natuke imelik teda hoida.
Eesti skenest ka midagi sinuni jõuab?
Ma tean Simpel Sessionit, aga see pole päris skene, ma arvan. Rohkem selline sponsorluse värk. Üks kord käisin ühes poes, sest sõbral läks laager katki, ma ei mäleta seda poodi väga. Üldiselt väga ei tea, ei ole väga tihedat infojagamist kellegagi. But I’m really happy to be part of the Kataloog.
Dokumentaal “Second Nature” on vaadatav Vimeost: