Tänavad
17.09.13.
Tekst ja fotod: Laura Linsi
ELAVAD TÄNAVAD
Laupäeval koduuksest välja astudes leidsin tänavalt peata barbie-nuku. Mitte sellise, kellel oli pea otsast ära kukkunud, vaid sellise, kelle pea oli otsast ära rebitud. Peata barbie-nukk võib tähendada paljusid asju. See võib viidata sellele, et mõni laps sai siin traumeeriva kogemuse osaliseks, sest tema sõber või vaenlane rebis tema väärtuslikul nukul pea otsast; või oli see hoopis üks teine laps, kes oma sõbraga kuskil kodu nelja seina vahelt eemal proovida tahtis, et kui kerge ikkagi ühel nukul pead otsas rebida on; võib-olla oli see mingisugune õilis aktsioon naiste stereotüpiseerimise vastu või lihtsalt juhus, et siin oli laps või mitu last ja neist möödus keegi pahatahtlik ja kiuslik, kellel oli igav, ja kes selle teo korda saatis. Põhiline, mida see nukk minu jaoks tähendas, oli see, et siin minu tänaval Rotterdamis Delfshavenis on olnud lapsi ja nad on siin mänginud.
TÄNAVAELU
Veel on meil vihmaveerennis magamistoa akna taga pall ja mõnikord öösel räägitakse nii kõvasti, et ei saa päris hästi magada. Keegi hüüab midagi kellegi akna all ja mõnikord on inimeste naer nii nakkav, et endal hakkab ka naljakas. Teinekord on tänaval tüütu, sest kogu aeg peab tempot vahetama – keegi avastab järsku, et ta tahab tänavale tõstetud riiulilt raamatuid vaadata või tekib inimeste tropp, sest mingi kohvik on kogu tänava oma mööblit täis tõstnud või juhuslikult on kokku saanud neli inimest, kes üksteist tunnevad, ja juttu ajavad. Ja mul on kõige selle üle ääretult hea meel, sest elu tänaval on linnaelu.
Ma arvasin, ekslikult, et tänavad on selleks, et viia mind ühest kohast teise, aga tuleb välja, et minu mõtlemine on olnud väga tulemuse- ja liiga vähe protsessipõhine. Ja ma ju ometi õpin arhitektuuri, et kuidas ma siis aru ei saanud? Aga sellepärast ei saanud, et ma ei olnud seda kunagi varem niimoodi kogenud. Jah, ma olen palju turist olnud ja käinud linnades, kus on tänavad täis inimesi, kes reisivad ja reisides on lihtne nautida teekonda ja sihitust, aga nüüd on kõik see ka minu igapäevas, sest ma sain teada, et linnas elamine ei tähenda korterit kesklinnas ja aegajalt autoga kaubanduskeskuses käimist, vaid see tähendab kogu ümbritseva keskkonna kasutamist. Hollandlased teavad seda hästi, sest nad on kaua linnades elanud. Nad teavad, et kohviku välialaks ei ole vaja mingit spetsiaalset tänavat või haruldast kliimat. Selleks on vaja toole ja laudu ja inimesi, kes need tänavale tassiks. Linnalastel ei ole tore ainult siis, kui neid lõpuks suvilasse batuudile lastakse, vaid ka siis, kui nende naabritüdruk nendega tänaval rattaga paar ringi teha viitsib. Teate kuidas mõnikord laulupeo ajal tassivad Narva maantee inimesed oma toolid tänavale, et rongkäiku vaadata? Tere tulemast minu uude igapäeva.
ELAMINE TÄNAVALT
Minu ja Rolandiga juhtus nii, et me üürime siin Rotterdamis korterit, mis on möbleerimata. Õnneks ei ole möbleerimata siinsed tänavad ja nii oleme me suure osa oma uuest kodust kokku tassinud tänavatelt. Prügikastide kõrvalt. Sest sinna jäetakse oma korralik kraam, mida endal enam vaja ei lähe, aga kellelgi võib-olla läheb. Ja see ei ole juhuslik teguviis, vaid sotsiaalne mõtlemine. See on iseorganiseeruv taaskasutus ja asjade ringlus. Ühtlasi on see ebaseaduslik, aga linlased teavad paremini.
Aga see pole ainult materiaalne, millega meie naabruskonna tänavad meid sisustanud on. Keegi ütles, ja mul on piinlik, et ma ei mäleta kes, aga see võis olla Lefebvre, et suburbia ja sealne avaliku sfääri puudumine on süüdi paljudes pinnalekerkivates sotsiaalsetes probleemides. Ja ma usun seda eriti nüüd, sest kuigi koduaed on tore koht tuttavatega kokkusaamiseks, siis kõik sinna sattunud inimesed on reeglina sinna ka kutsutud. Aga kõik, kes sinna koduaeda kutsutud on, on rohkem või vähem kutsujaga sarnase tausta ja looga inimesed ja kindlasti on neid erinevaid, et näiteks Roland sõidab rulaga ja kuulab house-muusikat, aga Maria on hoopis väiksest saati klassikalist muusikat laulnud ja elas vahepeal seitse aastat Inglismaal, aga mõlemas neis on mingi nii suur ühisosa, et nende talumine on ühtmoodi nii lihtne kui ka loogiline. Tänaval tänava asju ajades kõiki kaaslasi valida ei saa. Seetõttu ongi tänaval mängida nii tore, sest kõik ei ole kutsutud, osa on tulnud täiesti ootamatult. Ja nii me harjume erinevustega. Roland nimetas täna meie kohalikul kodutänaval valdavat riidemoodi „ajatuks“. See on ilus sõna. Siin elab palju moslemeid.
ELAGU TÄNAVAD!
Sellepärast ongi mul nii hea meel minna tuleval laupäeval festivalile Wereld van het Witte de With Kwartier, mis tähistab ei midagi muud kui ühe Rotterdami toredama tänava olemasolu. Sellel tänaval pole midagi maagilist – seal on nii autod, rattad kui ka jalakäijad, see ei asu isegi kõige kesksemas kohas, sealne ilm on päris tavaline Hollandi keskmine. Küll aga on sinna kokkusattunud nii mõnigi galerii, üsna keskmisi, aga omi asju ajavaid poode, küllaltki tavapäraseid baare, mis oma mööblit ukse taha tänavale viitsivad tassida, ja ilmselt ka hakkajaid elanikke, kes teavad, et linnas korterit üürides ongi mõnikord nii, et ärkad öösel ootamatult tänavalt kostuva naeru peale, ja et oma kodu ümbruses linnalt iga avaliku koha sulgemise taotlemine toob lõppude lõpuks kaasa pimeda ja palju ebaturvalisema tänava. Ja palju palju igavama kesklinna. Ja palju palju palju rohkem kõiksugu meelelahutust pakkuvaid kaubanduskeskustekarpe nii ääre- kui ka kesklinnas.
Kõik minu poolehoid läheb loomulikult ka Eestisse Uue Maailma Tänavafestivalile ja augusti lõpus asetleidnud 1:1 Linnamaketi aktsioonile Mere puiesteel. Kõike seda veel ja veel! Pikk tee on minna, sest sel ajal kui avalikkus jalgu trampis, et eesti noored arhitektid Tallinna liikluse ära ummistasid, sest Mere puiesteel oli kiirusepiirang alandatud ja sõidurada vähem, siis pandi Rotterdamis ilma igasuguse kära ja mürata päevaks autoliiklusele kinni üks terve kesklinna tänav ja seal asuv trammiliin, sest toimus kohalike restoranide päev. Nii et mis sealt ikka trammiga või autoga läbi sõita, kui saab ühe korra ka jalutada ja maitsta, mida linnal head pakkuda on.
