Photoindustries
Küsib: Hanna-Stella Haaristo
Foto: Robert Laursoo
Photoindustries ehk sünninimega Roman ja sõpradele lihtsalt Roma ilmselt Eesti hip-hopi- ja biidimaastikul suurt tutvustamist ei vaja. Kõige paremini teatakse teda muidugi Gorõ Lana taustade järgi, 2011. aastal koos välja antud album nimega Spekter on super läbilõige tema jazzimõjutustega värvikatest ja mahlastest tugevatest biitidest. Tegelikult teeb Photoindustries sooloasju ka ning sel reedel võib teda esimest korda ka laivis kuulda. Kutsusin Roma õllele ja rääkisime temaga muuhulgas nii sämplimisest, raadiosaadete tegemisest, vinüülide kogumisest kui ka muidugi tulevasest esinemisest.
Küsiks siis kohe alustuseks sinu esinemise kohta, mis sel reedel Sinilinnus toimub. See on su esimene live jah, varem pole nii mänginud?
No mõned biidid olen varem mänginud vahepaladeks teiste laividele. Seal Yo!Hoovil vist oligi ainuke kord. Ja siis DJ-set’ides panen ka vahel mõne oma asja, aga see on harva. Mind on enne ka kutsutud laive tegema, aga ma alati ütlesin ära, sest ma ei ole julgenud. Aga nüüd mõtlesin, et lõpuks peaks ikka midagi tegema.
Kuidas sa seda live teed, mis su set-up on laval?
Ei midagi erilist, midi-kontroller on lihtsalt ja arvuti. Ma ei hakka midagi üleliia üle vindi tõmbama, ma arvan. See võib halvasti lõppeda äkki, kui ma liiga palju asju esimese korraga ette võtan. Mitte, et mul väga palju asju üldse oleks, aga üht-teist võib-olla hiljem võtan lisaks. Kui tuleb veel teisi laive.
Sul on saksofon ka laval, ma sain aru? Teil on kokku lepitud, mida ta mängib või rohkem improviseerib?
Jah, Vanja, mu hea sõber. Artistinimega Ivan Two Three. Seesama vennas, kes Gorõ Lanaga ka laval on. Kokku lepitud ikka jah, teeme proove praegu iga päev natukene. Mingeid asju me oleme varem ka koos teinud. Aga no muidugi see live tuleb nagu tuleb, me ei tea, milline see lõpuks välja kukub. Proovid lähevad natuke laisalt ka, vahepeal joome õlut ja vaatame naljakaid videoid. Homme uuesti. Tema ei põe, mina põen.
No pole hullu, laulda oleks laval ilmselt hullem.
No seda kindlasti jah. Laulda ma ei oska. Kunagi ma räppisin. Aga siis ma põristasin R-i nii kõvasti, et mõtlesin, et ma hakkan biite hoopis tegema. Nii ta oligi. Kui ma 14 olin, siis oli kõigil MC laine peal. Pärast breigi lainet – ma tegelesin breigiga ka ju!
Kuidas sa siis neid biite tegema hakkasid alguses? Mis tehnikat kasutasid?
No mul oli arvuti Pentium 133 kunagi, 10 aastat tagasi. Ja siis keegi tõi mulle FruityLoops’i. See oli Pavel (Magnum Pi) vist. Siis kõik tegid natuke biite ja räppisid ka. Ja siis ma nokitsesin. Mul ei olnud internetti ega midagi, siis ma sämplisin mingeid CD plaate, mis mul kodus olid. Ma täpselt ei mäleta millal ma alustasin, umbes 14-15 olin. Alguses kaks aastat tegin sahtlisse nii, et kellelegi ei näidanud üldse. Ja siis hakkasin natuke mingisugust arvamust ka küsima, nii ta läks. Siis üritasin mingisugust koostööd leida mingite räpparitega.
Kui sa lugusid teed, siis kasutad peamiselt sämpleid või mängid ise ka midagi sisse?
Ikka mängin ise ka sisse ja trumme peksan, pad’idega muidugi. Kuigi pean lugu sämplimisest ja teen seda ise ka. Ma üritan võtta lühikesi sämpleid ja nendest midagi uut kokku panna. Mulle ei meeldi mingisugust poolt lugu välja lõigata ja siis lihtsalt trumme taha panna, sellist asja ei ole. Ma sämplin kõike, mis tundub huvitav sämplimiseks. Alguses sämplisin ainult jazzi, see oli selline true asi, nagu Madlib teeb. Siis mingi hetk ma ei teinud enam seda. Aga sämplimiseks sobib ükskõik mis, filmid ja muu, ma ei piiritle ennast selles asjas. See on umbes sama, kui piiratakse end sellega, et peab sämplima ainult vinüüle, et see on true. Ma arvan, et kui tol ajal, kui ainult vinüülilt sämpliti, oleks olnud samasugused võimalused mis praegu, siis need tüübid poleks ka ainult vinüüli kasutanud.
Kuidas sa oma muusikat liigitad, paned mingi žanrinimetuse alla?
Biidimuusika lihtsalt, ta ei ole midagi uut. Ma ei avasta Ameerikat ja ei leiuta jalgratast. Biidimuusika. Ma panen viimasel ajal rõhku pigem just instrumentaalpaladele. Ma olen ammu unistanud, et tahaks mingi instrumentaalriliisi teha. Samas me oleme seda teinud ka koos Lauri Tähega, Lato arhiiv oli selle nimeks. Enamus olid instrumentaalid, mõned räpilood olid ka vahel. Nüüd me teeme teise ka, selline plaan on. Praegu näiteks lindistame Lordiga lugu selle jaoks, Lauril ka omad teemad. Esimene oli miksteip, aga nüüd võib-olla teeme eraldi lugudena, anname välja äkki CD-l, ei tea veel. Peab enne valmis tegema.
Aga enda muusikat tahaksid ühel päeval vinüülil ka välja anda?
Jaa, kindlasti!
Kui ma sind guugeldasin, siis leidsin igasugu huvitavaid asju. EHHi lehel oli päris mitmeid su biite läbi aastate. Ühe su loo leidsin ühelt huvitavalt kogumikult hoopis One Hand Clap nime alt kah. Ja siis mingil Leedu Mondayjazzi kogumikul või miksteibil oli ka su lugu.
Aa, see One Hand Clap jah. See oli jah… tahtsime ühe projekti käima lükata koos Belõi’ga Gorõ Lanast, kes teeb ka biite. Mõtlesime teha instrumentaalmussi One Hand Clap nime all. Aga jah, nüüd me oleme vanad juba ja kõik teevad omi asju. See oli huvitav kogumik, hõlmas enda alla erinevaid Tallinna biidimehi, no venekeelseid biidimehi põhiliselt. Siis ma olin nõus selle loo sinna panema, kuigi ma ise olen Haapsalu poiss, aga no mis vahet seal on.
Aga see Mondayjazz on päris kuulus asi tegelikult. Sinna podcasti ma sain üldse läbi ühe Vene leibeli, kes andis ka „Spektri“ välja. Sealt see tüüp pakkus, et ma võiksin oma biidi teha sinna. Neil oli mingisugune kontseptsioon, et Vene ja Balti riikide ja kaug-ida biidimehed, kes jazzimaiguga asju teevad. Seal oli Eestist veel inimesi, Sipps oli, see nais-beatmaker. Ja Propazha oli ka.
Kuidas sellised kontaktid üldse tekivad?
Oli üks sõber Tallinnast, kes oli seotud sellise hip-hopi uudisportaaliga nagu Drugoy Hip-Hop. Ja siis läbi tema. Ta oli meie seltskonna inimene muidu, jõime koos õlut ja nii. Ta kirjutas mingeid artikleid sinna portaali enamasti. Ja siis nad hakkasid avaldama seal mingeid Klassikaraadio saateid, mis me oleme teinud ja videosid, Gorõ Lana asju. Ja siis see portaal/leibel hakkas arenema ja praegu on ta päris populaarne.
Ja kuidas sa jõudsid nende leibelite ja tüüpideni, kellega sul praegu mingid diilid soolas on?
No üks on selline tüüp nagu David Elliot, artistinimi on tal Vinyl Gibbon. Väga andekas tüüp. Tema tegi leibeli Krusbär Records. Me oleme enne seda temaga mussi teinud koos, ta mängis klahve mu biitidele. Hästi andekas jazzi klahvimees, ta on mingeid Los Angeles Lounge Music Awards’e kinni pannud. Ja siis ta kutsus mind kohe, kui ta selle leibeli tegi, selle alla. Ma mõtlesin, et miks mitte, et see on tore võimalus. Ja nüüd me tegime ühe loo tema naisega, mis peaks varsti ilmuma kusagil, see on juba Davidi teha. Samas on ka juba kokkuleppe ühe teise leibeliga. Ma ei tea küll veel millal ja mis ja kuidas see ilmub, aga jutud liiguvad, oleme kontaktis. See jääb augustisse või septembrisse. Kõik venib natuke, nagu ikka muusikamaailmas.
Aga kuidas sa Gorõ Lana juurde sattusid?
Me oleme kõik vanad sõbrad. Mõnega isegi lapsepõlve sõbrad, umbes 7-aastasest peale teame, elasime ühel tänaval Haapsalus näiteks. Teistega sain natuke hiljem tuttavaks. Olid ühised huvid ja saime üksteisest alati väga hästi aru. No Gorõ Lana hõlmab enda alla tegelikult väga palju inimesi, kes seal midagi teevad. Hästi palju biidimehi on ja disainereid ja graffitimehi ja muid räppareid. Ja siis ma olin ka üks nendest. Ja siis üks hetk ma hakkasin plaate keerutama neile mõned aastad tagasi. Muidugi mul on au kuuluda sellisesse toredasse bändi ning Lana käekäik on mulle tihtipeale tähtsam kui mu sooloasjade oma.
Millal sa plaate koguma hakkasid?
Ma arvan, et ma kogun plaate mõned aastad. Või natuke rohkem. Mul oli üks sõber Haapsalus Anton Malmi, kes ütles üks hetk, et nüüd ta hakkab DJ-tama, ostis endale plaadimängijad ja puldi, tol ajal mingi ulme raha eest. Ja hakkas plaate tellima. Siis ma ütlesin talle ükspäev, kui ta tegi plaaditellimust, et paneks mulle ka kaks plaati tellimusse, sest ma tahan lihtsalt, et mul need oleks. Võtsin Bonobo ja Yesterday’s New Quintet’i. Ja sealt see pisik tuligi. Ma ei mõelnud üldse siis, et ma kunagi hakkan mingeid plaate mängima. See tundus minu jaoks imelik.
Aga nüüd ikkagi oled hakanud plaate mängima ja sel aastal tegid lõpuks oma esimese miksteibi ka? Millal esimest korda mängisid peol?
Ma ei mäletagi, las ma mõtlen. Ma arvan, et esimest korda mängisin Keldrikajal vist, päris ammu, Anton Malmiga koos. Balous toimus vist. Võib-olla see ei olnud päris esimene, aga see oli esimene kõige silmapaistvam, kui ma täiega põdesin ja värisesin.
Mõtlesid enne oma seti läbi ka?
Ja-jaa, ikka. Nüüd ma seda ei tee enam. Mängin läbisegi erineva tempoga ja suunitlusega muusikat, võibolla mõnel riivab see kõrva ka. Loodan, et mitte.
Sa oled ka päris mitu korda raadios mänginud, Klassikaraadios Fantaasia saade näiteks.
Jah, Üllar Siir kutsus mind. Nüüd me oleme neid kokku 5-6 korda teinud vist kahe-kolme aasta jooksul. See on huvitav kogemus ise nende nuppudega slaidida ja mikreid panna ja kõik nagu peab. Samas see on jällegi uue ja huvitava muusika avastamise viis, kui planeerid mingisugust saadet.
Ja kuidas Karlova raadiosse sattusid? Teie saated on vist kõige populaarsemad Karlova saated üldse seni?
See oli huvitav, me mängisime sel aastavahetusel plaate Tartus: Robert, Jürgen Tamme, mina, Kink Konki mehed. Ja siis me sõitsime tagasi Robertiga Tallinnasse ja tuli jutuks kuidagi, et ma võiksin saatesse tulla. Ja siis ma üksi muidugi kartsin minna ja võtsin Peetri kaasa. Aga no mitte ainult selle pärast, et ma kartsin, Peetril on hea maitse ja meil on selline kohati väga ühtiv maitse. Aga miks see esimene saade nii populaarne oli, ma ei tea, Peetri pärast ma arvan. No võib-olla seal enne oli rohkem selliseid tehnilisi mehi, kes pööravad rohkem tähelepanu tehnikale ja miksimisele ja taotlevad teatud atmosfääri. Meie ei taotlenud midagi, läksime lihtsalt ja mängisime, mis meile meeldib. Ma ei ole kunagi olnud selline, et mängin nüüd kitsalt mingisugust ühte stiili ja siis hakkan lappama seda. Ikka kõike seda, mis meeldib läbisegi.
Meeldib sulle selliseid raadio asju teha?
Ikka, muidugi, vahel kuulan ise ka, pühapäeviti.
Mis sulle Eesti muusikamaastikul muidu ägedat silma on jäänud, mida soovitaksid teistel kuulata või jälgida?
Eesti muusikamaastik on väga rikkalik minu meelest, eriti viimasel ajal. Zebra Island meeldis mulle täiega, ausalt kohe. Siis kõik Onesense’i asjad kindlasti. See on üldse eriline austus, et keegi nii vinüüle välja annab. Vul Vulpese asjad meeldivad. Galaktlan, Kosmofon. Kogu see Fantazmo hip-hop. Ja see 5LOOPSi olemine on väga äge, see viimane plaat oli väga hea. Neid näiteid on väga palju tegelikult, viimasel ajal satub Eesti muusikat üsna palju mu pleilisti. See on tore. PTF on üks selline mees, kes on Gorõ Lanale ka hästi palju biite teinud, tema vääriks küll tähelepanu rohkem. Igasugu Narva poisse on päris palju, kes on muidugi mõningal määral kõik ka Tallinna poisid.
Aga väljaspool Eestit? Mida sa oled hiljuti avastanud? Kas sa pigem avastad uusi või vanemaid asju?
Ma tegelikult süvenen vanadesse asjadesse rohkem, sest praegu see infovoog on nii suur, väga keeruline on üldse keskenduda mingitele asjadele. Muusika muutub infoks. Klõpsid lihtsalt läbi, sul ei ole aega. Internet on kõike muutnud, info on nii lihtsalt kättesaadav. See on nii hea ja halb korraga. Kunagi ma lindistasin kasseti pealt Davleniye Zhizni asju, mis oli minu jaoks nagu jumala staatuses räpibänd Tallinnas. Seda oli keeruline saada, sa pidid olema vinge mees, et üldse saada endale lindistada seda kassetti. Siis ma lõpuks sain selle ja seal olid juba pooled lood nii maha mängitud, et midagi ei olnud enam kuulda. Aga ma olin ikkagi väga õnnelik. Vot seda tunnet vist enam ei ole, praegu on kõik lihtsalt ühe klõpsu kaugusel. Praegu inimesed ei viitsi isegi alla tõmmata, tahavad, et kõik oleks netis üleval. Sellepärast mulle meeldibki ikka mingi füüsilisel kujul asi, mis minu jaoks on vinüül. Sa ostad ja sa ju paratamatult kuulad seda. Kuulad ja süvened rohkem. Mul on päris palju näiteid asjadest, mis mulle alguses kuulates ei meeldinud ja pärast hakkasid nii jõhkralt meeldima, et jäidki pleilisti. Klassikaline näide on Quasimoto. Alguses mulle üldse ei meeldinud, mõtlesin, mis jama see on, biidid on okeid, aga mingi pitchitud hääl on täitsa nõme. Aga siis ma vahepeal ostsin selle Unseen’i vinüüli ära ja nüüd on see üks mu lemmikuid plaate.
Mis plaatide üle sa oma plaadikogus kõige uhkem oled? On selliseid asju, mida sa väga oled tahtnud saada ja lõpuks said või veel tahad saada?
Ma olen kõikide oma plaatide üle uhke. Hullult tahtsin vahepeal saada Pink Floyd’i Dark Side of the Moon’i. Aga mitte Melodija peal. Ja siis ma sain selle. See on hea plaat. Tom Waits meeldib mulle hästi palju. Eks neid plaate on veel. Kusjuures enamasti on mingid roki ja funki asjad. No kunagi ma alustasin sellest, et ma kuulasin ainult räppi. Käisin laiade pükstega ja rätikud olid ka peas. Aga räpp oli täpselt see jõgi, mis viis mind muusika merre. Siis ma hakkasin avastama, millest see räpp tehtud on. Mingid sämplimise asjad, kes mida kuulab ja otsib selle jaoks, et kasutada mingeid sämpleid. Ja siis mulle hakkas see muusika ka meeldima. Ja siis sealt muudkui edasi ja edasi. Eks igasugune muusika on seotud omavahel mingil määral.
Photoindustries live toimub reedel, 10.mail üritusel SÄMPLER Klubis Sinilind.
Hoia kõrv ja silm peal:
http://soundcloud.com/photoindustries
https://www.facebook.com/photoindustries
http://www.thismixtape.com/2012/photoindustries