Must leib ja Eesti poisid
Kirjutas: Lilian Hiob
Viin on imeline! Ja antud juhul ei pea ma silmas seda vägijooki, mis meile, ida-eurooplastele, nii kangesti rõõmu valmistab, vaid linna, mis asub Eestimaast nii umbes 1500 kilomeetri kaugusel.
Mul oli võimalus veeta pool aastat Viinis elades ja sealsamas Kunstiakadeemias õppides – läheb kindlasti kirja kui parim otsus, mille ma oma küllaltki lühikese elu jooksul langetanud olen.
Kui kohale jõudsin, tervitasid mind oma kodus lahkesti kaks Viinis resideeruvat Maarjamaa poega, kelle juures ma peatusin, kuni endale kodu leidsin. Elukoha leidmine ei ole seal semestri alguses lihtne ja ilmselt oleks olnud see stressirikas kogemus, kui neid mõnusaid poisse mu kõrval eksisteerimas poleks olnud (aitäh!). Nende jaoks tundus kõik lihtne ja loogiline ja täiesti võimatu, et midagi saab üldse valesti minna. Ei läinudki – sain endale kiiresti kodu ning umbes samal ajal hakkas ka kool pihta.
Akadeemias on isegi võhivõõrad su vastu sõbralikud ja tutvusi soetada on ääretult lihtne. Pärast-kooli-tegevuseks kujunes erinevate näituseavamiste külastused koos sõpradega, mida oli seal ühe õhtu jooksul kindlasti rohkem kui üks. Kui näitus ei meeldinud, oli võimalus minna järgmisel tänaval asuvasse galeriisse ja unustada halb näitus lugematute klaaside weinspritzeri ja kui vedas, siis natuke parema kunsti seltsis. Tegevust jagus igaks õhtuks ja toimuvate ürituste koguseline ulatus oli üüratu. Energia, mis inimeste seest välja tuli ja lihtsus, millega läbi päeva voolati, võlus mind tohutult. “Probleemiks” oli mitte see, et on esmaspäeva õhtu ja tahaks välja minna, kuid midagi ei toimu, vaid asjaolu, et on nii palju kohti kuhu minna, et ei tea milliste kontserdite/pidude/näituste vahel valida. Seega võis end avastada suvalisel õhtul kõige paremalt ürituselt koos kõige groovymate biitide ja lõbusamate inimestega maailmas, kuid samuti ei olnud ka välistatud, et leiad end ruumist, kus seina peal ripub üksainus 2×2 cm porikarva maal ja selle ümber kolm vanemat sorti meesterahvast, kes nautisid olukorda, et nad saavad enne kojuminekut juua ära pudeli või kaks tasuta veini ja veidi juttu puhuda noore kunstnikuga, kes on just avanud oma esimese isikunäituse.
Jah, erinevate tegevuste ja asjade ampluaa on Viinis tõesti suur ja ma olen täitsa kindel, et mitte ühelgi noorel inimesel ei hakkaks seal igav – iga nurga peal on mõni hea baar või veel parem kohvik, tuus disainipood, armas vintage kaltsukas, mega klubi või hubane restoran. Kõike saab ja miski pole probleem. Isegi, kui keegi on oma töö-või kooliasjade pärast mures, on tal paralleelselt ka “see Viini tuju”, mille võtavad alati kokku laused: “This is not a problem!” ja “Kein stress bitte!“. Ja need ei tundu ainult sõnakõlksud, vaid inimesed elavadki sellise mentaliteedi järgi ja tõesti oskavad ideaalselt balansseerida pingeliste olukordade ja elust mõnu tundmise vahel.
Ilmselt ainuke asi, mis minu kui karge ja traditsioonilise Põhjast pärit neiu silmis kohati veidi balansist väjas oli, oli tasakaal soorollide vahel – noormeestele ei tulnud üldiselt pähegi tüdrukule ust avada või teda enne sisse lasta. Samuti kuulsin situatsioonist, kus kutt sai neiult sõimata selle eest, kui too oli üritanud baaris tütarlapse joogi eest tasuda.
Võib-olla on need viimased näited veidi pirmitiivsed ja paremini illustreerib mu juttu situatsioon, kus ma sain endale päris oma stalkeri – alguses ei osanud ma aimata, et see noorsand üldse tüdrukutest huvitatud on, kuna ta kõnnak ja kõnemaneer olid väga stereotüüpsed positele, keda võib pidada omasooiharateks. Samuti raseeris ta oma jalgu ja valis endale päevaks rõivastust vähemalt tunni. Suur oli mu üllatus, kui seesama sõber, kellega ma pahaaimamatult päris mitmeid kordi õhtust söömas ja väljas olin käinud, mulle teatas, et ta on minusse armunud ja hakkas mulle liiga tihti ja intiimselt lähenema ja “juhuslikult” samadesse loengutesse/tundidesse ilmuma, kuhu mina ennast kirja olin pannud.
Selletaoline kogemus oli minu jaoks midagi uut ja kuigi ma olen meelitatud tähelepanust, mida mulle osutati, eelistan ma vist siiski neid veidi tagasihoidlikumaid ja ürgsemaid poisse, kes võib-olla ei julge sulle 15 korda päevas sõnumeid saata ja su päevagraafikut välja uurida, et enda oma sellega sünkroniseerida. See-eest saavad ideaalselt aru sarkasmist ja oskavad oma naturaalsuses kuidagi eriti mõnusalt mõjuda – ehk siis neid Eesti omasid ikka.
Hetkel pole kodumaal veel üldse “oh-nii-igav-ja-paha” tagasi olla – hommikuks on hea süüa tatraputru hapukoorega ning rohelist kaarti igal bussisõidul on ka päris amüsantne valideerida.
