Intervjuu: Martin Halumets
18.11.15.
Tekst: Kataloog
Fotod: Alessandro Volpin; Erakogu
Millal ja kuidas alustasid rulatamist?
Esimene kokkupuude niiöelda Eesti oma rulatoodanguga oli 94. aasta sügisel, mil naabrimees oli jõudnud sellisesse ikka, kus slaalom ei pakkunud enam pinget. Kuna olin siis alles noor poiss ja igast ratastega asjad tekitasid huvi, pakkus ta mulle oma rula 25 krooniga. Kiirelt sai tehtud diil ja tagantjärgi mõeldes ei kahetse, kuidas sellest tehingust ülejäänud elu kujunes. Värskelt soetatud rulaga sai paar kuud põlvili ringi lastud, kuni lumi maha sadas. Nii läks ka 95. aasta suvi. Sõbrad olid ka selleks ajaks rulad ostnud ja omakandi tänavad sai kõik läbi kimatud. 96. aastal sai ostetud kalalaud, millel üks ots püsti oli ja hakkasin jalgadel sõitmist harjutama. Rõõmsaks tegi tailmanual flätis ja tänavaäärelt alla sõitmine. Sellel ajal ei näinud linnatänavatel muud, kui slaalomit ning rohkemast ei osanud unistadagi. Kuna nõukogude aja lõppedes sai tihti üle lahe käidud, siis 1997. aastal otsustasin oma kalalaua esimest korda Soome kaasa võtta, et ehk sõidan vahepeal. Ühel 98. aasta suvepäeval kruisisime papsi masinaga ringi ja nägime ühte väli-rulaparki, kus tüübid sõitsid. Ma olin väga vaimustuses, kuna polnud kunagi lives streeti sõitvaid vendi näinud. Esiteks, olid neil mõlemad laua otsad püsti ja teiseks lendasid grindid ja kickflipid üle flat reili. Siis käis mul see „midagi“ peas ära. Ma ei suutnud nähtut uskuda… Mõne nädala pärast oli mul samasugune rula ja hakkasin basic asju tasapisi harjutama.
Hea oli teada, et keegi veel siin Tallinnas rulatab ja see kuidagi motiveeris tegelema asjaga.
1998. ja 99. aasta suvel läks iga päev 12 tundi rulatamise peale. Eriti lahe oli 99. aasta sügis, kui Soomest tagasi tulin. Siis olid juba mõned vigurid selged ja esimest korda läksin Tallinna linnapeale sõitma. Ime kombel sattusin ka sadama D terminali, ehk „põhikohta“, kus mäletamist mööda oli Tom [Urb], Ats [Luik], Kris [Luigend], Robi [Linna], Erki [Lastik] ja veel mõned sellel ajal rulatamisega algust teinud tüübid. Ma ei tundnud neist kedagi siis veel, kuid mõned sõnad vahetasime. Hea oli teada, et keegi veel siin Tallinnas rulatab ja see kuidagi motiveeris tegelema asjaga.
Paar nädalat hiljem toimusid Lasnamäe Converse sisehallis võistlused, kuhu ma väga juhuslikult sattusin. Mäletamist mööda olid võistlused laupäeval aga ma käisin neljapäeval seda parki vaatamas. Enne ära minemist tuli Erki küsima: „Kas sa tuled ka laupäeval võistlema?“ Vastasin: „Ma ei tea, kuna ei oska sõitagi veel“. Sai siis laupäeval ikkagi mindud võistlema ja sain 1. koha juuniorites. Sealt tuli ka hüüdnimi „mees metsast“. Võistluse koht polnudki nii oluline, vaid see, et sai Eesti mõistes kõvade Number One sõitjatega tuttavaks – Juri [Loginov], Kulpa [Karel Kulbin], Janar [Ilves], Sergei [Selenjov], Maik [Rõngelep], Tom, Ats, Kris, Paul [Kuimet], Robi, Erki, Tuukka [Kaila] jpt. Sellest ajast alates hakkasin alaga tõsiselt tegelema.
/// Kickturn, Jokivarsi, Soome, 1997 / foto: Erakogu
/// BS Boardslide, Tallinn, 2000. Taustal Paul Kuimet ja Martin Kuum / foto: Roland Järvis
Mainid küll Number One’i kuttidega kohtumist, kuid minu mälu järgi käisid sa pigem suht tihti üksinda või ühe sõbra/filmeriga skeitimas. Ma eeldan, et sulle meeldis lihtsalt rohkem rahulikult spotis toksida?
Milleeniumi aegadel sõitsin ühe omakandi sõbra Dimasiga [Dima Sahharov]. Ta lükkas sel ajal Kristiines üsna hästi, kuid kellegi ees ta kunagi sõita ei tahtnud. Mäletan, kui käisime ikka nädalavahetustel Lasnamäe sisekas sõitmas. Seal ta enamjaolt istus või lihvis ainult fiftysid kurbi. Kahjuks rulataski ta vaid need paar aastat ja hakkas muude asjadega tegelema. Seejärel läbi Kuimeti sain tuttavaks Roltsi [Roland Järvis] ja Karliga [Peärnberg] Meriväljalt. Sellel ajal olid enamjaolt kindlad kohad, kus rulatamas käidi ja kõik kogunesid põhispottidesse. Konkreetselt ei olnud vaja kellegagi midagi kokku leppida, et kus näiteks homme sõidame. Lihtsalt, läksid kohale ja hakkasid paugutama! Muidugi, mida aega edasi, seda „suuremaks“ läks linn ja rohkem sai hakatud ringi käima, et midagi uut ja huvitavat sõita oleks. Nii tõmbus ka seltskond rohkem gruppidesse ja igaüks hakkas oma pundiga ringi liikuma ning oma teemat ajama. Antud perioodil tundsin enamvähem kõiki pealinna rulatajaid aga põhiliselt sõitsin Karliga, veidi hiljem ka Mareki [Jarkovoi], Silveri [Liiberg], Sandri [Sannik], Roni [Harjak], Eddie [Harjak], Glebi [Drõgin] ja nii mõnegagi veel.
Igal rulatajal on oma stiil ning eelistus, milliseid trikke kuskil teha. Sinu puhul oli see pigem leedzi hävitamine ning seda eriti nollies ja switchis. Olid Eestis kindlasti üks esimestest, kes niiviisi sõitis. Tuli see stiil pigem naturaalselt või oli eesmärk asja põnevamana hoida ning iga päev ennast mõne uue tehnilise trikiga ületada?
See oli pigem endale asja huvitavamaks tegemine. Enda huviorbiidis olid alati sellised eeskujud nagu P-Rod, Daewon Song, PJ Ladd jm. USA rulastaarid. Kuidas keegi, aga endal on alati olnud soov kuidagi teistest erineda, kas siis trikkide või millegi muu poolest. Mõnus oli tol ajal teha asju, mida Eestis keegi teine ei olnud veel teinud. Usun, et see mõjutas taset ja motiveeris ka teisi Eesti rulatajaid tehnilisi asju proovima. Tehnilist rulatamist on ju alati huvitav vaadata, veel ägedam praktiseerida!
/// Switch BS Tail, Tallinn, 2005 / foto: Alessandro Volpin
Esimesed sponsorid? Kas sellise asja saavutasid läbi sponsor me tape’i või käis ikka pigem asi tutvuste kaudu?
Justice oli esimene ametlik sponsor. Sinna ma mingit sponsi videot ei saatnud. Mäletan, et käisin vahel Tartus väli- ja sisepargis sõitmas ja siis sai Margusega [Kase] kohtutud, seejärel Vahuriga [Kase] maha istutud ning asjad ametlikuks räägitud. Kuna Eile.ee-sse läks minu ja ka Puncti tegutsemistest pidevalt uut kraami, siis oli Eesti rulamaastikule suht selge, kuidas ma rulatan.
Seejärel sai jalatsisponsi suhtes loll viga tehtud ning Vansi tiimist Nike 6.0 peale vahetatud.
Vansiga olid hoopis teised lood. Korraldati konkurss ja kõik, kes tiimi tahtsid kandideerida, pidid saatma sponsor me videod. Ega sinna väga mitut inimest ei võetudki. Olin väga üllatunud, ega suutnud uskuda, kui sisse sain. See oli minuarust päris next level teema Eesti maastikul. Ikkagi kõva ketsifirma sponsor! Vans/Eastpak tiimis oli kõige lahedam olla, sest koguaeg toimus midagi ägedat ning tiimi juhtimine oli tasemel. Järgmiseks õnnestus tänu Jussi [Apivala] eestvedamisele Motel Paradise’i poolt Cliché lauasponsor saada. Seejärel sai jalatsisponsi suhtes loll viga tehtud ning Vansi tiimist Nike 6.0 peale vahetatud. Nendega sõitsin vist paar kuud ja siis sai oma viga parandatud, kui õnnestus saada Eesti DC tiimi. Kokkuvõttes peab ütlema, et kõik sponsorid olid tasemel ja vaatamata sellele, et rulasponsorlus Eestis lastekingades oli, toimis kõik üsna õlitatult. Suured tänud nendele inimestele, kes minuga töötasid sellel ajal!
Kas saaksid natuke täpsemalt sellest Nike 6.0 diilist rääkida? Mida nad siis niipalju paremat pakkusid, et Vansist ära meelitasid? Ja mis juhtus, et suht kohe läksid DC’sse ära?
Tegemist oli igas mõttes läbikukkunud teemaga, seega ei soovi seda täpsemalt meenutada. Võtsime Roniga mõlemad mingi 4 paari ketse välja ja tõdesime, et pole õige asi. Polnud seal reaalset organiseeritud tiimi ega midagi! Mäletan, et helistasin neile ja ütlesin, et sorri see kahjuks ei tööta. Õnneks käisin sellel ajal Marioga [Vahter] läbi, kes Exitis tegutses ja rääkisin talle asjast. Siis organiseeris ta mind kiirelt selleaegse Exiti juhataja juurde ja sain DC tiimi.
/// BS Tailslide, Tallinn, 2006 / foto: Alessandro Volpin
Mäletan, et sul oli vahepeal sponsoriks isegi soomlaste Lamina, mis peaks ka ühtlasi olema esimene välismaa sponsor Eesti rulatajal. Palun räägi sellest.
See ei olnud mingi ametlik ega pikk teema, pigem selline väike abi, et mulle natuke tuult tiibadesse saada. Mul sõber Soomes oli üks selleaegsetest Lamina ketipoe omanikest ja temalt sain väga hea hinnaga lauda, ketsi, riiet ning miskit sain ka tasuta. Tema kaudu saatsime ka mu materjali kuhugi kõvematele aga sealt vastust ei tulnudki. Eks ma olin siis veel suhteliselt algaja ka ja Soome tase oli arusaadavalt kõva.
Punct. Kust selline nimi tuli koos sellise kirjapildiga? Kas Punct oli pigem lifestyle teema sõprade vahel või lihtsalt grupp rulatajaid, kes tihtipeale koos sõitsid?
Nimetus tuli täiesti juhuslikult ja tundus selles vanuses äge rulatiimi nimi. Midagi abstraktset ja mitte midagi tähendavat – see sobis. Eks me omaarust mingi grupp olime, sellel ajal oli ju suur tahe sarnaneda õige rulateemaga, kus on päris tiimisõitjad. Filmimine jne. Ja sel perioodil oli Eestis muidki rulatiime, nagu Number One, Eesti Rula, Džässiklubi, Rula Keset Linna, APL, Who Cares jne. Kui sul on oma punt sõpru, keda ühendab ühine huvi, siis tiimi tasub ikka teha, eriti rulateemas.
Sa pole ainuke, kes enam aktiivne rulataja pole. Ütleks, et terve Puncti crew on haihtunud. Kus kõik on? Oli ju kõvasti potentsiaali mitmeks järgnevaks Puncti videoks.
Me enamus oleme juba 30 või üle selle. Kõik tegelevad omade asjadega: kes töötab, kes teeb trenni, kes elab välismaal, kes õpib jne. Vahest harva on Karliga sõitmas käidud, ülejäänutega suhtleb niisama. Peale seda, kui esimene ja viimane Puncti video sai valmis, siis enamuse tiimist ei viitsinud enam seda asja uuesti läbi teha ja nii otsustasimegi, et jäägu esimeseks ja viimaseks Punctiks. Muidugi oli ka see, et minul ja Ronil olid sponsorid peal, kes tahtsid ka filmimaterjali saada ja füüsiliselt ei jõudnud enam kõigeks ise filmida. Filmijat polnud võtta, kõik tahtsid sõita. Aga pole hullu! Ühe videoga võib ka jälje jätta Eesti rulaajalukku.
Ja sa ise? Olid väga aktiivne rulataja, kuid nüüd näeb heal juhul aastas korra kuskil toksimas. Sisustad enda vaba aega uute hobidega?
Rulatasin mingi neli aastat tagasi veel suhteliselt aktiivselt. Aga kuna väga keegi enam sõpradest rulatada ei viitsinud ja astusin ülikooli, siis jõudsin ka mina aina harvem rulatama. On ka paar aastat mööda läinud, mil ma üldse rula peale ei astunud. Nüüd, kus kool lõpetatud, olen püüdnud iga kuu paar korda sõitmas käia. See suvi käisin isegi Tartus Janariga sõitmas! Trenni mõistes käin palju jooksmas ning suurema osa ajast kulub pere ja sõpradega aega veetes. Kui aus olla, siis mõnesmõttes oli täitsa hea sponsoritest, võistlustest, filmimisest ja kõigest sellisest melust lõpuks eemalduda. Kokkuvõttes on rulatamist hea nautida hobina koos sõpradega ning seda ilma igasuguste kohustusteta kellegi ees!
/// BS Nosegrind, Tallinn, 2006 / foto: Alessandro Volpin
Kas sa palun kommenteeriksid, et kes või mis on Herbert?
Herbertiga kohtusin Soomes 2001. aastal. Käis ta seal suveperioodidel mingit tööotsa tegemas. Kuna ta töötas suht mu sealse elukoha lähedal siis sain temaga juhuslikult tuttavaks, kui ta tuli küsima, kas võib mu boxi rulatada. Ta oli Põhja-Saksas tuntud rulataja. Sõiduoskus oli tal Euroopa tegijate tasemel. Soomes tundis ta sõitjatest ainult Jani Laitiala ja mõnda veel, kellega Helsingis viibides rulatamas käis. Kes Euroopa rulatamisega kursis, siis sõitis ta sellises tiimis nagu Titus. See oli Saksamaal kõva teema sellel ajal! Käin temaga endiselt läbi, kuid rulatamisega tegeleb harva.
Kas oled muidu kursis hetkel toimuvaga Eesti rulaskenes? Milline on sinu mulje praegusest, versus dekaad tagasi? Lemmikud Eesti rulatajad hetkel?
Enam-vähem ikka olen! Linnas pole viimasel ajal rulatajaid eriti näinud, kui siis uusi alustavaid Vabaka flätti toksimas. Aga netiavarustesse üles filmitud kraami aeg-ajalt vaatan. Hea meel on tõdeda, et meie rulatase on väga kõrgele tõusnud! Ajaga on kurbidest saanud reilid ja tänavaäärtest kümnesed trepid. Eestis on täna palju häid rulatajaid ja igaühel on oma stiil ja trikid, seega minu arvates kõik mainitud tüübid panevad väga hästi: Samuel [Oja], Raul [Urberg], Silver [Jõesaar], Rain [Lindemann], Krix [Kristjan Prik], [Aleksandr] Tubin, Miku [Mihkel Vahermaa], Kusti [Kristo Õismets], Toomas [Seppänen], [Kristjan] Eier, Tim [Prozorov], Rommi [Romario Siimer] ja kõik keda mainida unustasin!
Martin saatis ka tooreid klippe, mille Kataloogi re-mix ilmub 25. novembril. Jälgi video postitust meie Facebookis ja Instagramis.
Kui sulle meeldis see artikkel, siis kindlasti meeldib sulle ka Haigla sünnipäev ning Kuldrula 80’s