Tekst: Paula Viidu
Fotod: Erakogu
Seitsme maa ja mere taga, Palestiina aladel, Jordaania ja Iisraeli lähistel valitseb peale Iisraeli okupatsiooni ka vinge ja toores rulaskene. Rulatamine on seal kandis võrdlemisi uus nähtus. Teadaolevad esimesed rulatajad alustasid asjaga kuskil 4-5 aastat tagasi. Okupatsioonile kohaselt pole eriti midagi saadaval, rääkimata rulavarustusest. Seega alustasid tüübid mõne üksiku taaskasutatud nö. mänguasjapoe rulaga või siis kellegi vana deckiga, mille mõni turist maha jättis. Sellele, et rulakultuur seal arenenud ja hoogu võtnud on, saab suuresti au anda sellisele organisatsioonile nagu SkatePAL. SkatePALi missiooniks on oma armastust rulatamise vastu levitatada ja selle taga toimetavad põhiliselt kaks tubli UK tüüpi Charlie ning Theo. 2015. aastal said nad ka maha sellise lühidokiga, mis seda kõike paremini seletab, kui mina:
Tänaseks on osad dokumentaali põhitegelased rulatamisest ühel või teisel põhjusel loobunud, kuid mõned on siiani teemas ja tegelevad edukalt enda ja kogu skene arendamisega. Võimalused selleks on Palestiinas siiani üsna piiratud. Ühtegi skateshopi ei eksisteeri ja asjaarmastajad sõltuvad enamasti välisabile. Huvi, entusiasmi ja kirge on aga küllaga, nii poiste kui ka tüdrukute hulgas! Viimane on eriti positiivne, pidades silmas, et seal kandis on naissool paljud tegevused piiratud. Et teada saada, kuidas need asjad seal ikkagi on (peale selle mis uudistes pähe määritakse), otsustasin asja oma silmaga üle vaadata. Septembrikuu veetsingi SkatePALi ja seitsme teise vabatahtlikuga Palestiina väikeses linnas nimega Asira Al Shameliya. Meie põhiülesandeks oli viis päeva nädalas läbi viia vabas vormis rulakool. See graafik jättis meile ka lisaaega nädalavahetustel ringi reisimiseks ja muidugi ka ise sõitmiseks.
Pärast Tel Avivis maandumist ja Jeruusalemma ning Ramallahi vahel oleva üsna hirmuäratava piiripunkti ületamist, tervitas mind samariitlaste küla otsas SkatePALi kamp.
Kuna temperatuur oli keskpäeval mega kuum, siis rulatunnid toimusid iga päev kella viiest kuni päikeseloojanguni, ehk et umbes kella seitsme-kaheksani. Seega oli hommikuti kogu park ainult meie päralt! Mida varem üles ärkasime, seda rohkem sõita sai. Pildil Amy back smithiga.
Kui juba varajasele ärkamisele jutt läks, siis enne hommikust sessi tervitasime rulapargi taga ka päikesetõusu.
Pildil kohalikud skaterid: Abdullah ja Basma SkatePALi ehitatud Rosa Park’is.
Vabadel hommikupoolikutel käisime aega-ajalt ka lähedal asuvates linnades. Piltidel Qalqilya linna loomaaeda ära peidetud halp-pipe.
Ja nädalavahetuse tripp Surnumere äärde.
Ajutine tööluus pargi nurgas.
Sõtjaid on igasuguseid: erivanuseid, erinevate tasemega jne. Leidub ka lapsevanemaid, kes on rulatamisest nii sillas, et aitavad ise oma lapsi nii kuidas oskavad ja lustivad koos nendega.
Petlemma linna müür, mis eraldab Palestiinat Iisraelist, merest ja ülejäänud maailmast.
Meie külale lähim suurema asustuse linn Nablus. Seal käisime turult varumas puu- ja juurvilju, kohalliku maiust Kanafit ning käisime ka eriti mõnusas traditsoonilises Türgi saunas.
Parim viis skateparki saamiseks on häälega. Hääletamine kunagi väga kaua aega ei võtnud, kuna külarahval oli alati hea meel meile küüti pakkuda ja ilmselt kõik võimalikud masinad külas sai ära proovitud. Viimane viis on muidugi kõige kindlam.
Lõpetuseks võin öelda, et vaatamata oma mainele on Läänekallas võrdlemisi ohutu koht, mida külastada ja kogu minu kogemus seal oli vägagi positiivne. Soovitan kindlasti ka teistele, kellele sellised ettevõtmised istuvad ja aitan hea meelega, kui on soov minna!