Aleksandr Tubin
Küsib: Antti Sinitsyn, Hendrik Hundt
Fotod: Antti Sinitsyn, Kaarel Lehtsalu
Viimaste aastate jooksul on Eestis rulasõidu tase kõvasti kasvanud. Poisid õpivad esimese aasta-kahega rohkem trikke ära, kui mina olen suutnud 10+ aastaga. Erinevalt muudest spordialadest, ei piisa rulatamises ainult sinu suurest kotitäiest trikkidest, vaid samaolulisel kohal on stiil ning inimtüüp. Mida huvitavam on rulataja karakteristika, seda huvitavam on teda vaadata ning kaasa elada. 2012. aasta augustikuul toimunud Kuldrula ajal sain jutule Aleksandr Tubiniga, kes on juba dekaad olnud Eesti rulamaastikul tuntud nimi. Tegu on inimesega, kes mitte ei pane pidevalt hullu, vaid suudab sind ka oma väga erilise kõnepruugi ja lugudega lummata. Et seda omadust maksimaalselt ära kasutada, toimus intervjuu Pärnu rannas, purjus peaga ning umbes kella 1 paiku öösel.
Hendrik: Mul on kuradi küsimused olemas. Kuidas läheb?
Väga HÄSTI läheb minul!
H: Aa.. Okei. Kuule, aga… mul olid kuradi kirja pandud küsimused!
Antti: “Kuidas läheb?” oligi esimene küsimus vä?
H: Jaaa
H: Millega tegelenud oled viimasel ajal? Skeitinud?
Ei, skebond ma pole väga palju.
A: Oota, aga MIS sa teed siis?
Naaa ma natukene workin, natukene teen bändi…
H (omaette): Ajajajah
… tsillin niisama.
A: Kuidas bändiga üldse läheb?
Meil on praegu väikene studio recording.
H: Mis selle bändi nimi oli? Ma ei mäleta…
Fuzette
A: On mingeid laive ka oodata?
Baltic Gamesil mängime.
H: Huiii?!
Jajaa! Hähäää! Ei… normaalne, noh!
A: Kuidas siukse otsa peale veel saite?
Üks tüüpsealt on mul juba eelmisest aastast kuradi tuttav.
H: Mingi leedukas vä?
Eiei, poolakas. See vend, kes korraldab seda.
A: Et siis bänd on tähtsam, kui rulaga sõitmine?
Eiei, mõlemad on sama tähtsad. 100% sinna ja 100% siia. Mitte 50-50.
H: Kes sul seal bändis mängivad?
Üks kuradi Reimo… Arti huudist… Ta ka skebos kunagi. Nüüd mängib soolokitarri.
H: Mis sa ise mängid? Lead guitar?
Vocal!
H: Palju seal mehi on siis? Trumm ja bass…
A: Trumm ja bass jah, hahaha. Et siis lindistate praegu stuudios, tuleb teil välja plaat või niisama riputate netti?
Plaati hetkel veel ei tule. Need on natukene… teistsugused recordingud. Rohkem exclusivod! Sellesmõttes, et demod, vaata.
A: Kuskile üles ei pane?
Noo, mõned tulevad.
A: Sest minuteada pole teil mittemidagi kuskil üleval.
On küll, muidugi. Sa eelmine aasta ka küsisid seda.
A: Ma ei mäleta… Olin täis, äkki. Kaua see bänd teil elus on püsinud?
Oi, väga ammu… Väga ammu! No kõigepealt oli kuradi teine bänd. Põhimõtteliselt on sama bänd, nagu Fuzette, kuid kasutame teisi lugusid. Ja kaks uut liiget on nüüd bändis.
A: Kas teil live’ide ajal on mingi show-element ka välja mõeldud?
Muidugi! Igasuguseid asju on. Iga live on erinev. Ükskord olid mingid faking tantsutüdrukud. Teine kord sõitsime backstage’ist raketiga lavale. Tegime laval veel kuradi kaks tiiru ka rakettidega. Ise meisterdasime Reimoga minu pool garaazis. Puidust olid, värvisime punaseks, võtsime seda kuradi plastikkasvuhoone peale käivat kile, tegime tiivad ja värgid ja panime tagant põlema. Sõitsime backist välja ja lavale. Rammisime paar inimest ka kogemata. Juhtub, noh! Kui lõpuks kohale jõudsime, siis hakkasime mängima.
A: Läks rahvale peale ka?
Ja.
A: Tuleviku perspektiivis tundub, et bändil läheb päris hästi? Olete mingil määral tuntud ka või on väga underground teema?
Tegelikult Eestis vaata sellist shitti ei kuulata. Mingi kuulajaskond on olemas, kuid ta on Eesti peal laiali ja me ei jõua ka igale poole.
A: Ütled, et teil on teatud, spetsiifiline kuulajaskond, et mida see eeldab? Mis heli te teete?
See on Eesti mastaabis spetsiifiline. Muidu on tegu glam-sleeze rockiga.
A: Kes teie bändi inspiratsiooniallikad on?
Junkyard, Hanoi Rocks ning isegi Poison.
H: Oled Hanoi Rocksi laivis ka kuulamas käinud?
Ei ole, kahjuks. Ega ma ei saakski seda õiget Hanoi Rocksi kuulata.
H: Seda küll ja. Kes su enda iidolid on muusika- ja rulamaailmas?
Ma räägin kõigepealt muusikamaailmast. Saab lahti sellest jamast!
Kiire suitsujagamine
Suitsupaus peab ka olema! Nii, muusikamaailma iidolid: Michael Monroe. Faking “see vend”. On üks vend. Ma ei hakka teda nimetama.
Eemalt kostub: “ANTTTIIII…. SINITSYNNNN”
H: Ou, ära sega!
A: Näe vaata, Riho tuleb meie intervjuud segama!
Jou, Riho.
A: Võtad mõlemad siidrid ära vä?
Riho võtab siidrid ja jätab meid rahule.
Igatahes, siis on siuke bänd, nagu…
Kõrvalmööduja lajatab: “METALLICA!”
Fakk, mees! Ära sega! Nii. Siuke bänd on, nagu Every Mothers Nightmare.
H: Mis maa bänd see on?
USA. Tegelikult, muidu, üldse muusikast, mina näiteks kuulan ja saan inspiratsiooni igalt poolt, kui ma kirjutan laulu. Võtan tükikese Sabbathit ja siis arendan sealt muuga edasi.
A: Nii et sa kirjutad kõike laule ise?
Jah.
A: Kaua võtab ühe laulu kirjutamine aega sinu jaoks?
Täiesti oleneb. See on nii suhteline. Kamoon, tuleb faking mõte pähe tööl, näiteks, ja pole kuhugi üles kirjutada. Ja sa lihtsalt mõtled koguaeg selle mõtte peale. See tegelikult muudab unsocialiks natukene. Sul koguaeg kerib see mõte, mis ei tohi meelest minna. Jõuad koitsa, võtad ruttu-ruttu paberi ja hakkad kirjutama. Ja tuleb! Olukord võib siuke sloppy olla. Teinekord jälle on käsi nii raske, et ei saa üles kirjutada ja järgmine päev ei mäleta ja ongi perses.
A: Niimoodi võib päris mitu head laulu kadunuks jääda.
Ei jää. Mitte keegi peale minu ei tea ju.
A: Kas sa oskad nooti lugeda?
Ja, oskan! Ma olen käinud faking üheksa aastat muusikakoolis. Mängisin faking viis aastat trompetit ja kaheksa aastat klaverit.
A: Jätame selle muusika nüüd kõrvale praegu.
Ja!
A: Päris tüüpiline on see, et paljud rulatajad saavad inspiratsiooni muusikast. Kas rulataja muusikamaitse võib mõjutada rula sõidustiili?
Jaa! Vaata, kui ma kuulaks räppi, onja, ma teeks mingit technics shitti ja sõidaks pigem mingit ledge’i. Aga näiteks, kui kuulad faking doom rocki sõidu ajal, siis sul on pigem mõttes seenekesed ja kuradi boneless kuskilt üle kännu. Saad aru? Ja see on sõidustiili muutus. Totaalne!
A: Kas sa kuulad sõitmise ajal muusikat ka?
Vahel. Ma kuulan mussi sõitmise ajal, kui mul on sitt tuju. Et mitte socialize’ida teistega ja mitte rikkuda nende tuju. Või siis on LIIGA hea tuju. Ehk siis möllab kõrvas mingi funki reggae dam bam bam ja su sõidustiil on ka kohe bouncy-bouncy. Ja kõikidel on hea olla!
H: Aga räägi veits algusaastatest ka. Tähtveres panid skeiti koguaeg, või striiti ka?
Ma sain oma rulfi mingi 10 aastaselt. Sõitsin oma maja ees, täiesti üksinda ja mingi kuu aega hiljem sain Playstationi. Sellele vanale hallile kastile sain siukse mängu nagu Street Skater II ja seal oli üks intro video, kus Koston tegi 50-50 puidust mingile asjale ja lõpus tegi ollie motionit maha, vaata. Sealt ma vaatasingi, et: “Ah, niimoodi on siis lood vä?!” Läksin insta välja ja hakkasin motionima. Ning ollie tuli kohe välja. Kohe! Tähtveres hakkasin suvel käima. Seal oli mingi vend… täiesti random dude! Mina seda venda ei tea. Ma nägin teda ainult üks kord seal ja see vend näitas mulle veel paremat ollie positionit. Ollie läks selle abil mul kuradi 10 senti kõrgemaks… Räägime minust, onja?
H: Me räägime sinust.
Okei, lihtsalt vaatasin, kuidas mingi teine dude teeb. Mäletad seda vanat minirämpi? Sinist. See oli nii mõnus mini! Proovisin sinna kohe esimesel päeval boordi. Mis see oli, suvi 2001 vist.
H: Olid mingid vennad ka sellel ajal, kellele sa alt üles vaatasid?
No kui ma tihedamalt käima hakkasin seal, siis seal olid siuksed vennad, nagu Ahto (Eller), Janar (Ilves) ja mingi vend, kes sõitis goofyt ja nägin teda ka ainult ühe korra seal. Siis disappearis. Ja see vend pani hullu! Siis Marko (Sirel), Aiku (Aivar Aedmaa), Risto (Kozer). Kozer littis oma väga special mongot.
A: On sul aastate jooksul sõidustiil muutunud või oled kogu aeg oma teatud liini ajanud?
On muutunud küll. Ma nüüd olen rohkem vanakooli peal. Ennem olin siuke keskmine. Nii üht kui teist.
A: Tech vend pole kunagi olnud?
Ei ole. Ma ei suuda! Ma lähen jumala närvi, kui ma flipiga kruuksi ei saa. See peaks ju jumala lihtne olema!
A: Teoorias küll.
Täpselt! Aga praktikas on jube! Vaadata mulle meeldib, kuidas dudesid lasevad. Stevie Williams, näiteks. Mingi kõrge ledge ja switch nosegrind.
A: Nigga pop.
Haha, ja! Sloppy pop, tegelt. Siuke, et tagujalg tõusis laua küljest ära ja siis väänas laua ledgei peale switch nosegrindi. Aaaa, Hendrix siin küsis ennem, kes mu rula iidolid on. Võib-olla. Äkki on keegi…
A: Äkki on keegi…
Te ei taha teada!
A: Tahame ikka!
See on nii kuradi special vend! KAREEM CAMPBELL! See vend on minu iidol rulatamises, kuigi ma ei võta mittemingit eeskuju temast.
A: Miks ta on siis?
Ta lihtsalt… ma ei tea. Ta ON. Ta on lihtsalt olemas. See vend lihtsalt sõidab ju, noh!
A: Keegi veel?
Kõrvaliidolid? Richie Jackson, Donnie Barley.
A: Tal on päris vihane svits hard ju
No shit! Tal on päris vihane noseblunt ka. Pole jalg nose’i pealgi ja libiseb ikka nosebunti. Kuskil truki peal on jalg. Lihtsalt NII vihane noseblunt. Teeb umbes, et “Mul on POHUI! Äkki tuleb, noh”
A: Mul on nüüd ilge kusehäda.
Mul on KA!
A: Lõpetuseks?
Ma tänan oma ema, oma isa, oma üldse perekonda. Tänan kuradi kõiki Tartu skebodude’e. Absoluutselt kõike! Nullist kuni kuradi sinnapoole. Ja siis… Fakk noh…. Ma tahan KÕIKI tänada! Ma tahan maailma tänada. Maailm on üldse täielik tripp. Igast kuradi imelike asju on olemas
Fuzette helipilv: