Linnuvaatleja, ehk kuidas linna vaadelda.
Küsib: Roland Reemaa
Vastab: Aet Ader
Fotod: Antti Sinitsyn
On asju, mida kõik mõistavad ja mida on lihtne kritiseerida. Kui jalgpall lendab väravasse, siis osa rõõmustab ja teised nutavad. Keegi lõi kõvasti palli ja keegi ei suutnud seda kinni püüda. Ühed on tumedates särkides teised heledates. Linnadega on vähe kehvemini. Neid on raske mahutada kõigile nähtavale, staadioni keskele ja neis on värve rohkem kui kaks ning pealtvaatajad on enamasti elanikud ise. Linnu on keeruline lihtsate sõnadega kommenteerida. Kuidas leida linnas üles see pall, millele tähelepanu pöörata ja mis paneks inimesi seda imestunult vaatama ja selle üle arutama? Kuidas näha linna? Sellise ujeda mõttega helistan Aet Aderile – aktiivsele linnavaatlejale. Koosnegu linn siis kõvadest majadest või nende vahel voolavatest aktsioonidest – you name it ja Aet teeb ära: hoonete projekteerimine, linnainstallatsioonid, rattapontšode workshop, karavaniga hääletamine või ajakirja toimetamine. „Hallo, jah ma ehitan praegu kanapuuri Katla hoovis!“ võtab Aet telefoni vastu ja järgmine hommik palun tal linnamõtetest pajatada juba Mustas Puudlis.
Endast!
Ametlikult pean end arhitektiks ja ka jään arhitektiks. Ma tahan kindlasti maju projekteerida ja osaleda linnaplaneerimise protessides. Aga arhitektuuriga on see lugu, et see on kole aeglane. Ma arvan, et saab teha suuri ja väikeseid asju. Head arhitektuuri teha ongi suured asjad, mis on keeruline ja pikk protsess. Arhitektuur on konkreetne ja suur ja sajaks aastaks. Teisalt, ühiskonnakriitilisi asju, näiteks installatsioone on hea teha, sest sa saad kohe tagasiside. See on nii endale kui ka teistele tohutult vabastav, kuna näed reaktsioone kohe sel hetkel. Teiseks annavad linnainstallatsioonid võimaluse kiirelt katsetada, pakid aga asjad kokku ja maha ei jää midagi. Seda nüüd täpselt, kas see algne idee inimestele kohale jõudis, ei teagi. Aga tagasideks on panna inimesi teistpidi mõtlema. Ärgitama küsima ja imestama.
b210st!
Suures plaanis on B210 lihtsalt üks ruum Rävala 8 tänava büroomajas, korpuses B. See ongi justkui kogu mõte, et see ei koosne konkreetsetest inimestest, see pole üks kindel bänd. Igaüks võib olla B210s. On lihtsalt ruum ja kõik. Kellel on häid ideid ja pealehakkamist on seal oodatud. Me oleme selline vaba üksus. Algselt oli see magistritööde tegemiseks üüritud ruum, kus saaks öö läbi õppida ja oleks kambakesi mõnus töömeeleolu. Seal tekkis hea õhustik, aidati ja kritiseeriti üksteist ja oli kasuks kõigile.
Pärast EKA lõpetamist ei olnud tungi kuhugi büroosse edasi minna ja otsustasime, et teeme arhitektuurikonkursse ja vaatame vabalt, kuidas asjad liikuma hakkavad. B210e alt olen linnasekkumisi mina teinud rohkem Flo Kasearu ja Andra Aaloega (EKA vabad kunstid). Meid kõiki huvitab linna ja ruumi temaatika, kus arhitektuur pole enam nii väga vaid majad või joonised.
Tegelikult oli esimene aktsioon üsna veider. Pidime Flo ja Gretega (Soosalu) tegema mingi näituse haagissuvilasse. Me ei osanud sinna midagi panna ja otsustasime selle hoopis ära kasutada ja läksime sellega hääletama. Väitsime, et see on meie kodu ja palusime meid viia inimeste arvates ilusatesse kohtadesse. See oli kriitika sellele, kuidas inimesed tahavad elada linnas poe ja kohvikuga ning samal ajal maal järve ääres. Nii meid vedasidki näiteks kirikuõpetaja kirikuhoovi, ehitaja mõisakompleksi, eksvang järve äärde jne. Igalühel oli väga isikliku suhe hea ja ilusa kohaga.
Linnasekkumistest!
Reaalsetele linnasekkumistele aitas hästi palju kaasa kultuuripealinnale eelnenud „52 üllatust ja ideed“, mille raames tehti B210ega Toolid raekoja platsile, Bassein , 100×100 kunstijärjekorra, Stardiloenduse tribüün (vt www.b210.ee). Linnaasju on hästioluline aga keeruline teha, kuna pole üldse raha. Ei saa teha mastaapseid üritusi, mis massiliselt kõnetaks.10 000 krooni mingile institutisioonile pole teinekord midagi maksta, aga mõnele kõnekale aktsioonile on see väga suur asi.Näiteks 100×100, kus jagasime esimesele sajale inimesele sada krooni kätte. Ainukeseks ülesandeks oli vaja võtta Kunstihoone ette järjekorda seisma ja see oligi meie eesmärk – luua inimskulptuur, mis paneks inimesi imestama, et miks sellise hoone ukse ette järjekord tekib.
Mulle meeldib välja käia napakaid asju, mille järel hakkavad ideed seltskonnas põrkuma ja lõpuks tekib kiiksuga lahe asi. Tavaliselt on ikka palju veidraid mõtteid. Arhitektuuris on teostamisega keerulisem, kuna see vajab eelnevalt joonistel ja ruumiliselt kõige läbi katsetamist. Mõne nii öelda kunstima projekti puhul ongi lihtsam mõelda välja idee. Kui see idee on edukas, saab selle ikka kuidagi teostada. Asju peab mugandama. Näiteks nagu linnainstallatsioon „O“ (vt jälle www.b210.ee). See on üks suur must täispuhutav pall, mille algne idee oli, et see on täielikult demokraatlik: viskame suure musta palli linna peale ja see ongi kõikide inimeste vastutusel, mida kõik saavad liigutada avalikus ruumis või viia oma Muuga suvila taha hoovi. Päris ruttu sai selgeks, et liiklusohutuse tõttu ei saa päris nii teha. Seejärel idee genereerus ümber, et meist said kuraatorid, kes otsustasid kus me selle täis puhume ja laseme inimestel sellega mängida. Kureerisime palli intensiivselt mõnda aega, aga piisavalt et meid endeid see ära ei väsitaks. Mitte nagu mingi 90ndate bänd, mis ikka veel tuuritab.
Miks?
Mäletan nõukogude ajast multikat, kus poiss kõndis üle muru kooli poole, sest see oli otsem tee. Aga siis ta muutus põrsaks. Olin lapsena täielikult traumas. Meile oli sisse kodeeritud, et avalikku ruumi kontrolliti ning see mõte justkui ikka veel kummitab. Uues demokraatilikus riigis peab inimesi aga takka aitama, neile žeste tegema. Et avalik ruum ongi meie kasutuses ja see ongi mõte, miks teha linnasekkumisi.
Viibisin just INURA (International Network for Urban Research and Action-toim.) konverentsil, mis on vasakpoolsete linnauurijatest akadeemikute konverents. Nende pealoosungiks oli occupy! Kui linnas on midagi valesti, siis peab kohe occupy wall street versioonis protestima. Mina näen linnaaktivismi pisut teisiti, eelkõige teha positiivseid asju. Mulle meeldib kui linnas tekib ebaharilikkusi, kus inimesed tunnetaksid, et see on nende ruum ja oleksid ise osa linnaprotsessidest. Eesmärk ei ole linnavalitsust otseselt mõjutada, vaid esmalt ikkagi inimesi endeid. Teha asju natuke ringiga, väikeste sekkumistena, et Eesti inimesed saaksid üldse aru ruumist kui elukeskkonnast, et saadaks üle nõukogude taagast.
Linnaruum on tegelikult meie oma teha. Rulatajad on näiteks see sektor, kes on aru saanud et linn on nende oma ja võtavadki x-linnakohtasid ja kasutavad neid ära. Nendel on see skänner, vaadatakse linna oma filtriga.
Imelik linn?
Just käisin Hiinas ja mõndades väga suurtes linnades: Peking, Shangai. Kujutlus linnast on pärast seda kindlasti muutunud. Kui Eurooopa linnades on kusagil alati inimskaala olemas, siis Hiina 12- rajalised autoteed ja lõpmatu arv korruseid on hoomamatud. Inimskaala kaob täielikult. Inimesed tunnevad end linnas võõrkehadena, kes pidevalt otsivad ennast sõna otseses mõttes. Koguaeg on sillad üle autoteede ja otsitakse kohta kuhu minna. Rahvast ja infomüra on nii tohutult. Kõik on nii töine. Kogu seda majanduskasvu tulemust on just kõrvalt huvitav analüüsida ning see pole kindlasti ideaal, mis võiks toimuda ka mujal. Seal on hoopis teine režiim ja kuigi sa ei tunneta otseselt, et see avalik ruum on kontrollitud, pole kusagil pinke, väljakuid või kohvikuid. Pole mõeldud et inimesed istuksid maha ja arutaksid probleemide üle. Ainsad aktiivsed linnaruumid olid küll pargid, aga muru peal küll kedagi liikumas näha polnud.
Hea linn?
Mul on isiklik suhe Kopenhaageniga, kuna seal ma mõnda aega ka elasin. Kuigi see on nii klišee, töötab ta ikkagi hästi. Seal on kõik kohustuslikud elemendid olemas: ratta-, jalakäijateteed, tänavaskaalad on kuidagi paigas ja hästi palju on just väikeseid kohti.
Kopenhaagenis elab umbes 1 miljon inimest, aga sa ei tunneta seda massilisust. Inimesed kasutavad seda ruumi ja hoolivad sellest. Aga samas just see ongi veider, et kuigi Kopenhaagen on nii mõnus, pole seal üldse nii palju ärksat mõtlemist. Mu Taani sõbrad on väga üllatunud kui rebeleid asju ma Eestis korda saadan. See ongi heaoluühiskonnas elavate inimeste vahe, et kõik on paigas. Inimesed teevad oma konkreetseid asju. Mille vastu sa ikka ärgitad, midagi polegi susida, kõik on hästi ju. Linnavalitsuses on nii toredad ja vastutulevad inimesed, et kui tekib mõte siis linn on kohe koostööaldis. Sa ei peagi rebel olema. Ei otsita kohe vastuolu.
Eesti?
Eestlastel on just see probleem, et muidu ollakse justkui passiivsed, näiteks linnateemadel või kodanikuühenduste puhul, aga samal ajal ollakse väga aktiivsed kui on võitlused eesti-vene küsimustes või naaber ei meeldi. Käimapanev jõud on teises kohas. Tihti ei reageerita millegile positiivsele, vaid just millegi vastu. Et nüüd on minu tsooni sisenetud ja tuleb kurikaga anda.
Üks probleem on ka see, et meil on liiga palju ruumi. Riik, kus pole palju ruumi ja elatakse korterites, saab linnatänavast ja linnapargist kodu osa. Eestis on väga paljudel oma õueruum olemas ning selle eest hoolitsetakse ja seetõttu on linnas nii palju vormistamata ruumi: bastionid, vanad tööstushooned, mereäärsed. Ei jätku inimesi, kes sellega tegeleksid. Viimastel aastatel on hakatud tegutsema: Vabaduse väljakul vaadatakse jalgpalli ja kultuurikilomeeter on leidnud oma koha linnainimeste hulgas.
Lõpuks.
Et ma oma tegevustega liiga laiali ei valguks. Mulle pakuvad hästi paljud asjad huvi. Mina ja Kadri (Klementi) teeme praegu ka veel Ehituskunsti ajakirja toimetaja tööd. Seda võib minu suve tööks nimetada küll. See on samuti hästi meeldiv, tekib eneseditsipliin. Tegevarhitektina poleks nii palju aega ringi vaadata ja lugeda, mis maailmas toimub. Aga pean endale aru andma, et kõiki asju ei saa teha paralleelselt. Aga vähemalt aitab rutiini vastu.
Vaata Aeda ja B210 tegevusi: www.b210.ee